Teatava naiivsuse ning eneseiroonia brikolaažil põhineb ka Maria Juure ning Maria Arusoo näitus „Everything counts in large amounts” („Loeb vaid suur kogus”). Mängimine tüüpfeminiinse ning ainult väga kindlas kontekstis eksisteeriva alaväärsuskompksiga („Alanduse õppetunnid”) on kui Kai Kaljo krestomaatilise video „Luuser” 2011. aasta variant. Sotsioloog Zygmunt Bauman on toonud välja, et praeguses idividuaalsust rõhutavas ühiskonnas on tunnustamatus, väljajäetuse oht ning austuse peamised põhjused, miks ühiskonna vastu vimma kantakse. Kuid selle asemel, et süüdistada ülekohtus stereotüüpseid hinnanguid (mind rõhutakse, kuna olen tööline), jääb üha rohkem individuaalsust rõhutavas (s.t aina püsimatumate gruppidega) ühiskonnas üle süüdistada vaid iseend (mind rõhutakse, kuna ma olen loll ja saamatu). Personaalset kannatamist ei saa lõpetada ükski ühiskondlik reform. Indiviidil on sõltuvalt kontekstist erinev staatus, millele vastavad teatud õigused ning kohustused. Staatuste kuhjum moodustab kokku rolli. Kui aga satuvad kokku olemuslikult erinevad staatused, tekib vastuolu, mida indiviid tajub sisekonfliktina, teised rolli mittetäitmisena.
Näiteks, kui inimene on edukas Eestis, siis peab ta rolliootusele vastamiseks seda olema ka mujal. Mari Laanemets, Berliini Humboldti ülikoolis doktorikraadi kaitsnud kunstiteadlane, viitab ühes oma intervjuus taani kunstniku Lise Harlevi plakatile „When you speak a foreign language you sometimes ask yourself weather not speaking the language fluently makes you appear less intelligent” („Kui sa räägid võõras keeles, siis küsid mõnikord endalt, kas see, et sa ei räägi seda keelt soravalt, teeb su vähem intelligentseks”).1 Sarnast enesehinnangulist sinusoidi illustreerib ka Arusoo ning Juure video „Alandlikkuse õppetunnid”, kus autorid keskenduvad elule Londonis ning sellega kaasnevatele altminekutele. François de Singly näeb tänapäeva indiviidi põhikonfliktina soovi valida opositsioonipaarist kindlustunne või vabadus mõlemad, nende ühildamatus aga sunnib võnkuma kahe variandi vahel. Perspektiivi pideva muutumise tõttu teisenevad ka eesmärgid; eneseteostamise protsessi kirjeldamiseks kasutab ta „juure” metafoori asemel „ankrut”, millel on esimesega võrreldes tunduvalt juhuslikum ning ajutisem iseloom. Ankur heidetakse sisse ning tõmmatakse välja vastavalt vajadusele, jätkusuutlikum idee seal taga puudub. Seesugust „fleksibiilsust” nimetab Bauman poliitiliselt korrektseks väljendiks „selgrootuse” kohta.
Ebakindluse põhjuseks peab ta olukorda, kus varem turvalisust ning kuulumisvõimalust pakkunud sotsiaalsed vormid ning institutsioonid on minetanud oma funktsiooni. Paljud antropoloogid on sama nähtust kirjeldanud mõistega „deterritorialiseerumine”, mis tähendab atlasest tuttava selgete riigipiiridega kaardi täielikku ebaadekvaatsust tänapäevase maailma kirjeldamisel.
Zygmunt Bauman iseloomustab praegust ajastut mõistega liquid modern (vrd Kirby tehnoloogilise „digimoderni”, Bourriaud’ postkolonialistlikku perifeeriarõhutusega „altermoderni” ning Vermeuleni ning van den Akkeri neoromantilise „metamoderniga”), kuna nii kaasaega kui ka vedelikku iseloomustab asjaolu, et kumbki ei suuda oma vormi kaua hoida ning on pidevas muutumises. Kuigi võib näida, et samale tulemusele jõudis Herakleitos juba VI sajandil e.Kr, postuleerides kõige voolavust, s.t mitte millegi püsivat olemasolu, on Baumani ideel oluline erinevus: siin puudub nähtusel igasugune suund. Peamiseks edasiviivaks printsiibiks on juhus(likkus), ajutisus, püsimatus. Risoomi hajusust on välja vahetamas elavhõbedalik täielik etteaimamatus.
Ajutised sidemed nii ühe kui ka teise keskkonnaga ning järjepidevuse ja kindlustunde puudumine on üsna selges konfliktis abstraktse (kuid tugevate piirjoontega) „välismaaga”, mis on ajalooliste ning tehnoloogiliste põhjuste tõttu kaua aega olnud lihtsalt kättesaamatu ning seetõttu omandanud teatava müstilise ning aukartust äratava aura. Kaubad, ideed ning inimesed ringlevad kiiremini kui kunagi varem, kuid arusaam välismaal viibimisest kui väärtusest omaette on ikka kuskil olemas (vestlus mõne vanema sugulasega aitab selles kiiresti veenduda). 1990ndate keskel Roland Barthes’i vaimus eesti argimüütide lahtiharutamisega tegelnud Mati Undi ajastu märksõnade (nagu „Kalevipoeg”, „kahvel” või „porno”) kõrvale lisanduks praegusel hetkel kindlasti „välismaa” ning sel põhjusel on Arusoo ning Juure näitus selgelt tabanud midagi üsna olemuslikku.
Näitus „Everything counts in large accounts” näitab „välismaa” teist poolt, tuues Jüri Ehlvesti „Palverännaku” üsnagi masendava linnufarmi-eestlase kuju kõrvale umbes sama nukra noore intellektuaalse eestlase. Erinevalt esimesest ei ole teise tüübi eesmärk teenida raha, sotsiaalse ning sümboolse kapitali määra on aga majanduslikust kapitalist tunduvalt keerulisem hinnata – see, kas läheb hästi või halvasti, on taandunud sisetunde küsimuseks. Selle temaatika positiivsema versiooni esitavad Tõnu Tunnel ning Alver Linnamägi. Nende näitus „Happiness 0-100” on väga kindlalt kontekstualiseeritud (Eesti, kunstnikupositsioon, eneseteostus, 2011) terane analüüs. Väljapaneku keskne teos on masin, mis määrab kindlaks õnnelikkuse protsendi, sarnaselt Abraham Maslow’ ideedega seob see tunde kindlate vajaduste rahuldamisega. Selgelt mõõdetavate finantsolude kõrval on sisse toodud ka pehmemad, subjektiivsel (enese)hinnangul põhinevad kategooriad. Kui neoklassikaline majandusteooria seob rahulolu valikuvabadusega (nt võimalusega valida kaheksat sorti leiva vahel), siis alternatiivse postmaterialistliku teooria kohaliselt liiguvad väärtushinnangud asjadelt raskemini mõõdetavatele hindamisalustele (nt emotsionaalsed kategooriad); nii on ka näiteks majanduslikke faktoreid arvestava SKT alternatiiviks eluga rahulolu indeks, mis põhineb inimeste enda hinnangul oma heaolu kohta.
Zygmunt Bauman rõhutab, et õnnelikkuse ning majanduskasvu korrelatsiooni pole tõestatud, nagu pole ka seost õnnetunde ning tarbimise kvaliteedi ning hulga vahel, kuigi nii usutakse. Kõige tasuvam on emotsioonide kaubastamine: nii näiteks pakub Londoni firma Flexpetz laenutada mõneks tunniks või paariks päevaks spetsiaalselt „armastavaid ning välja treenitud” koeri2 ilma siduvate hoolitsemiskohustusteta. Kaupade ning kaubastatud emotsioonide tarbimine jätab aga ilma ise asja tegemisega kaasnevast rahuldustundest ning täielikust pühendumisest. Turukontekstis
on õnn püsiseisundina saavutamatu (sest siis poleks vaja selle poole püüdlemiseks enam eri meetodeid proovida), kuid ehk on seda igaühe eneseteostus?
Müüt isiksusest kui olulisest kategooriast on eneseteostuse idee tuumaks. Turumajanduslikus kontekstis ning pideva tehnoloogilise arengu kaasabil on romantismi ideele indiviidi ainukordsusest lisandunud korduvkasutuse tasand: kui üks alter ego luhtub, saab proovida järgmist. Sellist praktikat on muuhulgas nimetatud ka „igapäevaseks loovaks hävitamiseks”: igavene enese ümberdefineerimine ning kellekski teiseks saamine tähendab samaaegselt ka seda, et lakatakse senise isiksusena olemast.3 1960ndate Ameerikas levinud „sisemina” (inner self) leidmise ning väljendamise vajaduse psühhoanalüütilised ideed võtsid 1970ndatel eneseabiliikumiste massilise leviku vormi. Keskne idee jäi siiski samaks: on olemas midagi, mis on maha surutud ning mille leidmisega jõuab inimene iseenda juurde. Hüpotees tõestust ei leidnud, küll aga võttis turg üle indiviidi soovi olla ainukordne isiksus, pakkudes igaühele just personaliseeritud paketti.4 Tänapäevaks on see psühholoog Jean M. Twenge’i (kes eristab enesehinnangu selgelt nartsissismist) hinnangul muutunud „nartsissismi epideemiaks”. See kõik jõuab tagasi Baumani mainitud „indiviidiühiskonnani”, kus üksikisiku keskne positsioon toob peale suurenenud vabadustunde kaasa ka kindluspunktide puudumise.
Enesega ametisolemine raskendab kontakti teistega ning just viimasega tegelevad ka Linnamägi ning Tunnel. Võluvalt lihtne ning ehk tahtlikult naivistlik ühisosa otsimine toob mängu spordi, raha, alkoholi, statistika, usu ning lõbutsemise. Kui „Everything counts in big amounts’i” autorite versioon toetab pigem võõrandumise ning automiseerumise süvenemist, siis „Happiness 0-100” autorid on positiivsemad, uskudes, et mingi ühisosa on ikkagi võimalik. Eneseabiõpikutest on teada, et kõik on suhtumise küsimus.
1 Heie Treieri intervjuu Mari Laanemetsaga. – kunst. ee 2009, nr 3-4.
2 Bauman, Zygmunt, The Art of Life. 2002, lk 16.
3 Samas, lk 73.
4 BB C dokumentaalfilm „Century of the Self”.
