Kinoteatri „Romula ja Julia“ asetab kriitiku ootamatusse olukorda. Oma erilisuses nõuab ta seniste tõekspidamiste ümbersõnastamist uute „agade“ ja „välja arvatud juhul kuidega“. Näiteks väidaksin muidu, et üksnes vormi pärast ei tasu teatrit teha. Henrik Kalmeti ja Paavo Piigi lavastatud rasketehnikaballett paneb ometi väidet revideerima: hästi, kui vorm on tõesti nii ainulaadne, siis laske käia.

Samamoodi väidaksin, et kliimakriisi ajal võiks ka iga kultuuriprojekti ökoloogiline jalajälg olla võimalikult väike. Aga miskipärast ei mõju see mürisevate mootoritega mängitud tragöödia patuna: hästi, kui teete selle kütusega midagi mõistlikumat kui need autolembesed eestlased, kes iga päev alla kuue kilomeetri kodust tööle ja tagasi sõidavad, siis laske käia. Ja isegi publikule kohalduvad uued reeglid: etenduse ajal kõva häälega rääkimine ja nähtu üle arutamine, mis näiks muus olukorras kohatuna, tundub „Romula ja Julia“ puhul igati arusaadav, isegi armas.

Tõepoolest, selle ettevõtmise erakordsus on fakt, mitte pelk hinnang: kas või lavastuse rahvusvaheline kajastamine, olgu Channel 4 ja CNN selle tõestuseks. Kes viimastel nädalatel aga lehti ei lugenud ega telerit vaadanud, teadku: „Romula ja Julia“ kujutab endast 13 auto, bussi, kopa, laaduri ja muu rasketehnika abil lavastatud armulugu Rummu karjääri äärsel amfiteatri mõõtmetes platsil, millel sügavust pool- ja laiust mitusada meetrit. Aluseks William Shakespeare’i näidend „Romeo ja Julia“, etendati masinatega nii armastust kui ka vihkamist, nii pulma- kui ka surmaööd – teksti kõlas seejuures vaid üksikute ridade jagu. Nii kuulusid näitlejate asemel truppi ainult autojuhid, kelle ülesandeks sai muuta robustsed ja ragisevad masinad tundeliseks ja väljendusrikkaks. Montecchidest said Motorettid, Capulettidest Carburettid; Romeol loksus paagis bensiin, Julial diisel.

Küll aga ei saa öelda, et Kinoteatri eesmärk olnuks välja pakkuda uus tõlgendus just nimelt „Romeole ja Juliale“. Pigem püüti end viia tavapärasest teatrirutiinist välja ja avastada täiesti tundmatuid mänguvõimalusi, kombata rasketehnika piire. Shakespeare’i näidend toimis niisiis ainuüksi abivahendina, et siduda masinatega lõbutsemine üheks narratiivina jälgitavaks tervikuks. Et autode, busside, koppade, laadurite mängus on tinglikkust enam kui keskmise näitleja omas, tuli lavastusmeeskonnal valida võimalikult tegevuslik, aga seejuures äratuntav lugu, mis lubaks pealtvaatajatel toimuvaga kaasas püsida – muus osas polegi alusteose valikul suurt vahet. „Romeo ja Julia“ asemel oleks võinud olla ka „Punamütsike“ või „Libahunt“ ning tulemus olnuks sama intrigeeriv. Ja see ongi okei, see toimib.

Shakespeare’i näidendile said muidugi osaks rohked kärped, muudatused ja lisandused, aga põhjaliku virtuaal­kavalehega varustatud publik ei lasknud ennast sellest segada. Nagu öeldud, kõlas tribüünil pidev arutelu, mida üks või teine interaktsioon tähendas, ning ennustusi, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Osalt summutas inimhääli masinate müra, teiselt poolt oli aga lausa rõõmustav kuulda, et autotsirkust vaatama saabunud publik polnud semiootilisi prille maha unustanud. Selmet nuriseda, et „ma ei saa aru“, nagu juhtub tihti kokkupuudetel kujundlikumat laadi etenduskunstiga, paistsid vaatajad etendust võtvat kui muhedat nuputamisülesannet, mida paari- või perekaupa (kõvahäälselt) lahendada. Sama suurt tõlgenduslusti tahaks näha ka komplekssemate kujunditega lavastuste etendusil.

Just esmajoones lust ja mängurõõm iseloomustavadki Kalmeti ja Piigi lavastust nii publiku kui ka tegijate perspektiivist – mis siis, et sisepõlemismootoriga armastajate lugu on nukramast nukram. Tõotus meelt lahutada sai kahtlusteta täidetud: elevus leidliku kontseptsiooni üle ei jäänud pelgalt esmaseks. Tabasin endki esimesel vaatamisel pidevalt muigamas, üllatudes ikka ja jälle vaimukuse ja absurdsuse peale, mille tegijad olid suutnud sellesse tunnisesse vaatemängu ära peita. See oli aus rahvateater selle sõna parimas ja puhtaimas tähenduses.

Teisel vaatamisel asendus üllatuslikkus empaatilise pingega, lootusega, et selgi õhtul töötavad masinad plaanipäraselt. Hoolimata Kalmeti igaõhtusest sissejuhatusest, et keegi ei tea kindlalt, mis just sel etendusel toimuma hakkab, oli kahe nähtud etenduse ühisosa kokkuvõttes peaaegu sajaprotsendiline ning lavastuse tehnilise meeskonna töö järelikult tipptasemel. Lavastuse varumängija, Vitali Borovikovi juhitud tehnoabi (või don Vitali, nagu Kalmet teda hellitlevalt nimetas), jäigi nägemata.

Kõige suurem oligi lõpuks mu rõõm nende kümmekonna autojuhi üle, kel avanes võimalus lapse kombel suurte masinatega mängida ning selle eest veel mitmesajapealise publiku ovatsioonid ära teenida. Küllap ei näinud keegi neist karjäärivaliku langetamisel ette, et ühel hetkel viib (auto)tee nad otse lavale. Vot selline on karjäär Rummus (haa-haa).