Sõltumatu Tantsu Lava „Flex“, autor, lavastaja ja koreograaf Üüve-Lydia Toompere, lavastusdramaturg Siim Tõniste, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, lavakunstnik Niina-Anneli Kaarnamo. Esietendus 5. XII 2024 Sõltumatu Tantsu Laval.
Õhtu jõunaise koopas. Saabuvad külalised, sulgub välisuks ja naine astub võltspäevituse duši alt välja. Ta vaatab vaikuses meie, külaliste, poole ning hakkab aegamisi kõndima, käed keha ees küljelt küljele kiikumas, et hoida tasakaalu ligi 20 sentimeetri kõrgustel kontsadel. Ta tuleb lähedale, lubab külalistel jälgida igat tahku oma täiuslikult vormitud alasti kehast, oma sirgeks kammitud ja pikendustega täiendatud soengut, oma tihedaid võltsripsmeid ja roosaks toonitud huuli. Kuni täius on muutunud ebatäiuslikuks. Tema nimi on Flex.
„Flex“ on ühteaegu nii pealkiri Üüve-Lydia Toompere uuslavastusele Sõltumatu Tantsu Laval kui ka nimi tema värskeimale alter ego’le. Sõna, mis viitab inglise (kõne)keeles millegagi uhkustamisele või eputamisele – olgu see siis treenitud lihas, stiilne segumasin või ootamatu lauluoskus –, kõlab Toompere loodud tegelaskuju jälgides tõtt-öelda ootamatu nimevalikuna. Ehkki lavastuse reklaamfotodelt ja plakatilt vaatab vastu lihaselist keha rõhutav ja kulturisti kombel poseeriv karakter, siis saalis kohtub publik sootuks neutraalsema tegelasega.
Viited kulturismile on lavastuses selgelt olemas, kuid Flex ei tüki publikule oma lihaste ega säravpruuni jumega peale, ei mana näole laia võltsnaeratust, ei võta sisse punnitatud poose. Pigem loob Toompere olukorra, kus tema keha ja selle liikumine on kõige huvitavamad osad kogu ruumist, ning lubab siis huvitatud pilkudel end üle tunni aja jälitada, tähtsustamata seejuures üle küsimust, kas too huvi on alati esteetiline või kohati hoopis lihalik. Just nii jääbki mulje, otsekui saabuks publik Flexi koju, kus jõunaine küll teadvustab külaliste kohalolu, ent ei lase end sellest liialt mõjutada, vaid püüab jätkata oma katseid täiuse saavutamisel.
Flex võtab ennast (vähemalt esialgu) väga tõsiselt, ent Toompere mitte – teose autori, lavastaja ja koreograafina peegeldub tema valikutes teravmeelne eneseiroonia. Ta laseb Flexil lauale tõsta 25 kilo kaaluva kiirbetooni koti, haarata sealt klaasiga kamalu heledat pulbrit, segada see veega ning kulistada siis publiku ees alla. Ta paneb Flexi pedantselt valmistama betoonist kangiketast, tasandama lahmaka kelluga selle märga pinda, kalkuleerima mõõdulindiga selle keskpunkti. Täites neid ülesandeid kliinilise täpsusega, paistab Flexi näolt üksnes keskendumine, ei ühtki emotsiooni – isegi kui publik juba tasapisi kihistab.
Esimest korda ilmub ta näole emotsioon, kui lavale sigineb ebatäius. Ta ahhetab üllatusest ja naeratab siis pisut kohmetunult. Kuigi ahhetab ka publik ja kahtlustab arvatavasti, et nüüd läks midagi vussi, teab Toompere, et just nii pidigi minema. Äkitselt on publik tunnistajaks Flexi avastusele: ebatäius pole sugugi halvem kui täius. Ta laseb sel ennast kaasa haarata ja asub võlu otsima kaosest, mitte korrast, võltspäevitus nahka mööda maha nirisemas.
Teadvustan, et niimoodi sõnadesse pannes võib Toompere lavastuse pöördepunkt omandada mõneti klišeeliku varjundi, langedes ühte kategooriasse leierdatud loosungitega stiilis „keegi pole täiuslik“ või „kõik kehad on ilusad“. Jah, keegi ei olegi täiuslik ning jah, iga keha võibki näha ilusana, aga kui tegu oleks ühe lavastuse keskse ideega, siis poleks mul põhjust seda lavastust vaadata – kõik on ju ütlematagi selge. „Flexi“ aga on põhjust vaadata. Toompere tegeleb täiuse ja ebatäiuse vahekorraga komplekssemalt kui klišeelik vastandus, kus standardselt ilus välimus tähistab midagi halba ja võltsi ning iluideaalist hälbiv välimus midagi head ja autentset. Tema käsitlus on tervistavalt loosungivaba, võimaldades vaatajal teosele läheneda fenomenoloogiliselt, füüsiliselt, jätta korraks selja taha kõik, mida arvame (eba)täiusest ja (eba)täiuslikest kehadest seni teadvat, ning teadvustada nende kontseptsioonide abstraktsust.
Esimese vindi keerab täiuse-ebatäiuse käsitlusele peale asjaolu, et keha, mida Toompere oma alter ego’le „Flexi“ etendusteks laenab, vastabki üsna täpselt läänelikule ilustandardile: suured silmad, kõrged põsesarnad, pikad juuksed, sihvakad jäsemed, peenike piht ja nii edasi. Nõnda jääb osa täiusest – kui teatud standardile vastamist saab täiuseks nimetada – läbi kumama ka kogu ebatäiusest, mida Toompere lavale toob. Teisalt ei tüüri Flexi tegevus pärast murdepunkti otsustavalt uude suunda, vaid jätkub jõunumbritega, lubades endale senisest rohkem robustsust. Kliiniline täpsus ja optimeeritud liikumine asenduvad spontaansema trajektoori ja maksimaalse pingutusega – hinnangut, kas tegu on parema või halvema kehakasutusega, ei saa kumbki.
Muide, just maksimaalse pingutuse hetkil haarab „Flex“ mind endasse nii, nagu võiks ideaalis teha iga liikumispõhine lavastus. Flex paneb nimelt lavale püsti köite ja karabiinide süsteemi, kinnitab köie ühte otsa piraka kivi ning hakkab seda teisest köie otsast kogu jõu ja keharaskusega kangutama. Tõmme tõmbe haaval tõuseb kivi maast lahti, ent mida aeg edasi, seda väsinumaks muutuvad Flexi (või sel hetkel juba Toompere?) lihased ning seda rohkem soonib käepide köie küljes tema peopessa. Sestap leiangi ennast Toomperele kaasa elamast niivõrd, et iga köietõmbega tõmbuvad pingule ka minu seljalihased, justkui laenaksin talle publikust oma jõudu. Kahtlustan, et ma pole ainus. Kui kivi lõpuks õigesse kohta jõuab, jagan etendajaga siirast eduelamust.
Pärast etendust märkan külalisi koopas – Von Krahli teatrimaja madala laega proovisaalis – ringi uudistamas. Üks tõstab Flexi hantleid, teine puudutab kivi, kolmas maitseb tükikese põrandale vedelema jäänud ebatäiust. Oli see pingutus ja piiriületus tõeline või ainult näiv? Oli tal tõesti nii raske? Ma küll ei välista, et Üüve-Lydia Toompere võiks osata väga hästi näidelda, ent tema jõupingutusi näiliseks pidada … see rööviks „Flexilt“ tema võlu. Võlu, mis seisnebki etendaja võimes end jäägitult (eba)täiuse otsingule pühendada.
