Hopi galerii valgetel riiulitel seisab vinüülplaadist väljalõigatuna 47 kihilist mehikest. Autori väitel on need täisfiguur-autoportreed, valminud eriti pika ettevalmistusprotsessi tulemusel. Ennast igast küljest pildistanud, kujundid läbi joonistanud ja plastiliinis läbi modelleerinud ning ühe klotsi vinüülist kokku kleepinud, oleks ju võinud mehikesed lihtsalt välja freesida. Tänapäeval kasutatakse laserlõikust isegi tekstiilikunstis ja 3D-freesimine oleks võtnud aega umbes 80 korda vähem kui juveliirisaega vinüülkihistusi üksiti välja saagides ja lihvides. Ent tulemus oleks ilmselt erinenud sellest, mis on praegu Hopi galeriis väljas. Iga mehikese kuni 80 kihti on unikaalsed, mehikesed kasvavad ning kahanevad galeriis esmapilgul tabamatut loogikat järgides. Ilus imepuhas kogumulje nagu Villu Plingi tööde puhul alati. Juveliiritöö. Mäletan (vist Kumu kõrval asuva tuletorni näituselt) ühte metallist välja saetud valget lumehelvest, mis tekitas samalaadse hinnalise emotsiooni, puhtusetunde. See näitus tunnistab, et pendel kunstielus on liikunud. Midagi väga olulist on muutumas.
Villu Plink on näitustele alati pisut kaasa kirjutanud. Seekordki: „Olen viimase aja tööd koondanud ühisnimetaja umbluu alla. Eks nad natukene segased lood ka ole. Päris lugudeks ei saa neid kõiki ka nimetada, osad kipuvad lause fragmentideks jääma.
Antud näitusel esitlen ühte sellist, väga vaikselt. […] Igatahes on need tööd kuidagi väga vaikselt kasvanud … sama vaikselt nad ka kahanevad.”
Juveliirne käsitöö eeldab individuaalset ruumi, üksiolemist. Seejuures on Villu Plink seesama mees, kes koos Silja Saarepuuga on juba aastaid teinud videosid põlvsukkade ja murumütsiga eestlastest lund rullimas ja kaelkookudega Soome silda ehitamas, äraspidiseid kõverpeeglilugusid rahvustunde avaldumise ääretutest võimalustest. Film on ühistöö ja sõltub paljudest välistest teguritest, kas või ilmast. Küllap siis need kaks üsna erinevat valdkonda tasakaalustavad teineteist, ent pinget lisab veel töö kunstimuuseumis, kus hulk näitusi kiirel käigul vahetub, tihedas suhtluses tundlike kunstnike ja kuraatoritega.
Ja ta on vist Eestis üks väheseid nüüdiskunstnikke, kes kasutab järjekindlalt eskiisiraamatut, näiliselt vanaaegset kavandiraamatut, kuhu saab talletada nii visuaalsed ideed kui märkmed. See harjumus tuli väidetavalt kaasa Kabakovi ateljeest. Ka Villu Plink joonistab oma ideed läbi. Kiires maailmas on selline väike ankur hädavajalik, võimaldab tagasivaateid unustusse kippuvatele ideefragmentidele ning raamatukesest võib minna kiirtee näiteks iPodi.
Aime Kuulbuschi sünnipäevanäitus
Aime Kuulbuschi näitus „3D. Skulptuurid 2001–2012” Vabaduse galeriis kuni 16. X.
Aime Kuulbusch (1942) eksponeerib oma näitusel viimasel kümnendil valminud kolmemõõtmelisi objekte, reljeefe ja figuure. Mitmesugustes materjalides teostatud kammerlikud kompositsioonid mõjuvad meisterliku vormi ja tugeva esteetilise taotlusega ajatute mõtisklustena. Reljeefid ongi olnud tema loomingu vabam ja mängulisem valdkond läbi paljude aastate. Seejuures võivad reljeefid meenutada ka kunagi loodud portreeskulptuure või nende fragmente.
Väärika sünnipäeva puhul on kõigiti õigustatud ka väike tagasivaade Aime Kuulbuschi loomingule. Ta astus Eesti kunstiellu 1971. aastate algul. Väljapeetud vormi ning meisterliku pinnatöötlusega figuurid ja portreed haakusid 1970ndate algusaja uue põlvkonna esteetikaga. 1970. aastail loodud portreid noortest põlvkonnakaaslastest ja intellektuaalidest nagu Juta Lehiste, Juhan Viiding, Malle Leis, Tiit Pääsuke jt võib vaadelda kui kogu tollase särava ja otseselt või kaudselt režiimile vastanduva loomingulise intelligentsi põlvkonna koondportreed. Tänaseks on need teosed muuseumide kollektsioonides ja mõnigi alaliselt eksponeeritud näiteks Kumus. Ilmselt kasvasid rahvuslike heliloojate monumentide portreeskulptuurid välja tema pronksportreede omaaegsest menust.
1980. aastail tegi ta portreeskulptuure monumentidele: Mart Saar, Peeter Süda, Cyrillus Kreek, Rudolf Tobias ja Eino Eller. Tallinna tehnikaülikooli tellimusel on valminud mitmed mälestussambad tehnikaülikooli professoritele ülikoolilinnaku professorite alleel.
Enamik 1970.–1980. aastail loodud portreeskulptuure ja portreeliselt lahendatud kultuuri- ja haridustegelaste mälestussambad on lahendatud lähtuvalt 1970. aastate portreeskulptuuris välja kujunenud esteetilistest kaanonitest. Nägude ülim viimistletus vastandub 1960. aastate karmile stiilile. Autori sõnul viimistles ta pronksivalu eel kipsist vahemudeleid. Kogu loominguperioodi vältel on valminud ka rida dekoratiivseid pronks- ja šamottfiguure.
Eesti iseseisvu taastamisese järel on Aime Kuulbusch olnud taas seotud monumentaalloominguga, ent modelleerinud ka dekoratiivloomingut. Uude ajastusse kuulub „Justitia” Tallinna kohtumajas. Tema XXI sajandi avalikest skulptuuridest on tuntum Urho Kaleva Kekkose bareljeef Tallinna reisisadama D-terminali seinal (2011), aga ka Poola rahvaliikumise Solidaarsus pronksreljeefiga mälestuskivi Tallinna Jaani kiriku haljasalal, Lihula 800. aastapäeva maakivist ja pronksist mälestusmärk (2011) jt.
Nagu mitmed teisedki silmapaistvad eesti skulptorid, on ta osalenud hävitatud eesti rahvusmonumentide rekonstrueerimisel, tuntuimaks Saarde Vabadussõja ausamba sõdurikuju (2008).
Aime Kuulbusch on pälvinud Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia 1982. aastal ning on nimetatud Eesti teeneliseks kunstnikuks aastal 1984.
Juta Kivimäe
Romantilised klassikud: Jüri Kaarma ja Heino Kersna
Jüri Kaarma joonistuste näitus „Must hobune ja teised joonistused” Kumus kuni 21. X, kuraator Eha Komissarov, kujundaja Aadam Kaarma.
Klassikalisus ja romantilisus on küll vastandid abstraktsemas plaanis, ent loovisiksustes eksisteerivad need sageli koos, kord ühe, kord teise alge prevaleerides. Kumus on viimaseid nädalaid avatud Jüri Kaarma näitus „Must hobune ja teised joonistused”, mis oli kindlasti üllatav avastus neile, kelle ettekujutus kunstnikust põhines tema viimaseaegsetel klassikaliselt rangetel, sageli mustvalgetel, napi, aga täpselt paigutatud kirjaga raamatukujundustel. Dylan Thomase luulekogumikust „Surmad ja sisenemised” inspireeritud spontaanselt ekspressiivsed, sürrealistlik-sümbolistlikud söejoonistused, millest, nagu Dylan Thomase siinsest retseptsioonistki, on kirjutanud Märt Väljataga Vikerkaares (2011, nr 3), avardavad ühtaegu pilti eesti joonistuse amplituudist nii sisus kui vormis, nagu seda tegi 2007. aastal ka Priit Pärna söejoonistuste näitus. Mõeldes Heino Kersnale, kelle sünnist möödus 23. septembril 90 aastat, meenus mulle kontakt, mis vanameistril tema 80. sünnipäeva ja sellele pühendatud näituse puhul Jüri Kaarmaga tekkis. Jüri Kaarma olevat muu hulgas möönnud, et koostaks-kujundaks meeleldi mõne väljaande Kersna loomingust. Ilmselt tunnetasid nad midagi, mis neid sidus: minu arvates oli selleks just klassikalise ja romantilise kallaku dünaamiline tasakaal isiksustes. Kaarma arvati instituudist välja, sest ta mässas luhteinaliku suuna vastu. Ometi on ta suure osaga oma küpse ea loomingust Paul Luhteina alustatud klassikalise suuna arendajaid ja väärikamaid esindajaid meie raamatugraafikas. Heino Kersna pidas igatahes vanemas eas õpetajast väga lugu, ent kogu oma klassikalise vormiselguse juures perutas koolis juurutatud mõnevõrra rutiinse suuna vastu alailma. Seda kreatiivset kahe alge kooseksistentsi kunstniku loomuses on tabanud Rein Loodus oma „Nõukogude Eesti raamatugraafikas” (1976): Loodus näeb Kersnat „ühendamas oma loomingu klassikalisi aluseid uue, ajakohase kujutlusviisiga”. Kersna oleks kindlasti kasutanud neid tehnilisi võimalusi, mis nooremale põlvkonnale avanesid. Kuid talle ei olnud selleks antud aega: rea viimaseid eluaastaid maadles ta haigusega, mille märgina sündis üks „Surmadele ja sisenemistele” kaasahelisev vabagraafiline leht eluvankri veeremisest musta teadmatusse.
Mai Levin
