Toomas Kuusingu ja Heikki Leisi ühisest väljapanekust õhkub vana kooli põhjalikkust, süvitsiminemist tehnikatesse ning tööde tohutut (käsi)töömahtu. Üks kunstnikest on üsnagi tuntud, teine jälle pea täiesti tundmatu, aga mõlema suureformaadilised teosed löövad ühtaegu mastaapsuse ning ühtaegu lugematute nii joonistustehniliste kui ideeliste nüansside ja ükshaaval silma hakkavate detailidega. See võimaldab Kuusingu ja Leisi näitusel väga palju kauem aega veeta kui tänapäeva kunstinäitustel tavaliselt. Ei ole nii, et astud galeriist läbi, hoomad ideed ja langetad kontseptsioonile hinnangu – oli see nüüd hea, keskpärane või alla viimase. Ma  ei ole kindel, kas ühisnäituse pealkiri ei viita kunstnike suuremale (ja antud juhul kahtlemata vabatahtlikule) vastasseisule kaasaegse kunsti mainstream’iga. Vastasseisu ei teki aga autorite tööde kooseksponeerimisel: selleks on nende lähenemine kujutatavale piisavalt erinev ja kahtlemata ei varjuta üks kunstnik teist, hoolimata Kuusingu tööde jõulisemast ning kontrastsemast teostusest.

Toomas Kuusing on kunstirühmituse Non Grata aktiivne liige ning oma põlvkonna (ta on sündinud 1976. aastal) üks huvitavamaid maalikunstnikke, kelle töödes kohtuvad vararenessansilik kujutamisviis ning performance’i-dokumentatsioonidest tuttavad tegelased, kujundid ja olukorrad. Kuusingu graafikast rääkides ei saa mööda faktist, et ta on ilmselgelt mõjutatud oma õpetajast Academia Non Grata päevilt, Peeter Alliku loomingust. Seegi pole mitte päris meie ajast pärit suhtumine: mitte varjata oma eeskuju ja õpetajat, mitte teha eraldi jõupingutusi omaenda selgelt äratuntava stiili leidmiseks, vaid areneda ülevõetud kujutamisviisis rahulikult edasi. Ja lõpuks kaugeneda oma õpetajast paratamatult ja loomulikult. 

Juba Kuusingu graafiliste tööde formaat, linoollõiketõmmiste hiigelsuured digitaalkoopiad, on see, mille Allik kunagi esimesena eesti graafikasse tõi. Samuti vanadest gravüüridest tuttav viirutamise abil edasi antav pseudorealistlik kujutamislaad, teatav plakatlikkus ning kohati garylarsonlik huumor. Kuusingu tööd on aga vabad Alliku popkultuurireferentsidest ning verbaalsetest loosungitest graafiliste lehtede pildipinna osana. Kuusingu graafika narratiivsus pole nii otsene ning tööde sisu ei anna end kergesti kätte. Näitusel on võimalik näha ka Kuusingu natuke vanemat, 2004. aastat pärit graafikat. Aga kindlasti soovitaksin igal näitusekülastajal astuda läbi galeriiruumist klaasuksega eraldatud NG Kunstikonteineri ühisateljeesse sealsamas Polymeris, kuhu laieneb selle näituse Toomas Kuusingu ekspositsioon. Sinna on välja pandud vähemalt minu arvates tema ühed säravamad graafikatööd, larsonlikust absurdihuumorist kantud „Läbirääkimised (meie enam ei vea)” ning pompoosse pealkirjaga „IV Moosese raamat, aga kui ta läks, syttis Jumala viha põlema ja issanda ingel seadis ennast teel temale vastu  tema aga ratsutas oma emaeesli seljas, ja ta kaks poissi olid koos temaga.” (kunstniku kirjaviis muutmata).

Erinevalt Kuusingust on Heikki Leis laiemale kunstipublikule täiesti tundmatu. 1973. aastal sündinud ja Tartu kõrgema kunstikooli skulptorina lõpetanud kunstnik on pühendunud joonistaja. Leis viljeleb hariduseta kunstiamatööride eelistatuimat joonistustehnikat – pastapliiatsijoonistust, kuid viib selle kahtlemata kõrgemale tasandile. Detailirohke hüperrealism, mis on pealegi joonistuste kohta vägagi suures formaadis, kontseptuaalsed naljad  ning Kruusamäe suureformaadilistest portreedest tuttav halastamatus kujutatavate nahadefektide ja katkiste hammaste vastu: see kõik teeb Heikki Leisi pastapliiatsijoonistused äärmiselt mõjuvaks, kujutagu ta siis tavalisi inimesi trammis või malepartiisse süvenenud vanameest. Leisi selle ekspositsiooni säravaimad tööd on kahtlemata tema vanemate portreed. Ühtaegu detailsed ning üldistatud, üliilmekad ning plakatlikud. Plakatlikkus on see, mis paneb Leisi  tööd tuletama meelde eesti graafikute seitsmekümnendatel tehtud plakateid ning on, kui selle üle järele mõelda, vahest loominguliselt lähedasimad Herald Eelma laadiga. Liigutava detailina on kunstniku ema portreel näha naise prilliklaasil peegelduv abikaasa. Seda laadi üllatusi võib Leisi joonistusi süvenenumalt vaadeldes leida teisigi. Tema töid võib iseloomustada väljendiga „tundlik pedantsus”.

Kokkuvõttes võib nii Kuusingut kui Leisi pidada eesti kaasaegses nooremas kunstis positiivses mõttes erandlikuks nähtuseks, mis teeb nende ühisnäitusest silmapaistva ning meeldejääva sündmuse.

Sandra Jõgeva

 

Eks-Pink Punk ja eks-Avangard teevad lahustööd

Märkimisväärne on simultaansete ekspositsioonide juures see, et Jõgeva ja Tamm on tegutsenud koos (lausa) kahes rühmituses: 1990ndatel startinud Avangardis ning sajandivahetuse paiku alustanud  Pink Punkis. Paar aastat tagasi läksid nende teed lahku, kusjuures Sandra Jõgeva anastas nime Pink Punk (kuhu kaasas uue liikmena Kaarel Sammeti) ja Margus Tamm teostas oma (soolo)projekte Avangardi kaubamärgi all.

Nüüd on mõlemad leerid oma vanadest siltidest loobunud ja näitused on esitletud isikunimede all. Kuigi mõlemal juhul on tegemist grupitööga – nagu kunagi Lennonil oli tegelikult ikkagi oma Plastic Ono Band ja McCartneyl Wings, kuigi tulemused lähevad kirja individuaalsete üritustena.

Mõlemat näitust ühendab ainult üks asi: tööd on rabatud vägevalt. Töö on praegu moes. Kogu aeg vingutakse, et tööviljakus on Eestis kehv. Logardite togimiseks üritatakse läbi suruda karmi töölepinguseadust. Paljalt targutamise ja arvuti taga lösutamise eest ei taheta kuidagi maksta. See-eest ehitaja, lammutaja, tõstja ja heitja saavad järjest rohkem pappi ja kujundavad uue õitsva keskklassi. Noored intellektuaalid käivad musklitega raha teenimas ja vabal ajal arendavad teadust. Kunstnikul on igal juhul kasulik puusepaamet või keevitajapaber käppa saada, muidu jääbki seda imema. Jõgeva ja Sammeti näitus on ka muus mõttes väga trendikas: see on moekalt sotsiaalne, kriitiline. Pressitekst ajab lausa nutma, sest Eesti kihistub nagu Dante põrgu. Teiseks on tegemist skulptuurinäitusega. Kujud, ükskõik mis kujul, on kohutavalt aktuaalsed. Seda ei pea isegi seletama.

Huvitav on Pink Punki, vabandust, Jõgeva-Sammeti näitusel, kus seisusi kujutavad läikivpruunid, aga kujult hüperrealistlikud (tõenäoliselt) plastist tehtud figuurid, see, et ülemklassi esindab liivas lamav alasti neiu. Allkorrusel on allajäänuid (-käinuid) samas mitu: (vist) hiphoppar, räsitud vanamees (Jaan Klõšeiko suurepärane rollisooritus), paksuke  parm ja keegi mees veel. „Vaeseid on alati” mainis ka Jeesus.

Aga ikkagi, kujude kuldsest kilest taust ja nende pruunikaskuldne värvus jätab mulje, nagu oleks tegemist hiiglaslike šokolaadikujudega. Seda tüdrukut tahaks lausa keelega limpsida. See oleks küll huvitav, kui igaüks saaks süüa seda tüüpi, kes talle maitseb, kas või magusasti lehkavat kodutut. Pidavat ju eestlase natuuri juurde käima.

Margus Tamm & sõbrad on samuti hullu vaeva näinud, kuid teistsuguse tulemuse nimel. Unustage moekas ühiskonnateadlikkus. OK, OK, pressitekst nõretab monastõrskajahaisuliselt 1990ndate järele, kus „piiriks oli taevas” ja „maailm kuulus meile”. Õnneks pole „näitusel” sellega suurt, võib-olla isegi midagi pistmist. 

Näitus jutumärkides? Tegelikult näha pole seal nagu suurt midagi. Uksest sisse astudes satume kitsasse saepuruplaatidest koridori, kus sähvivad lambid, maas on mingi libe valge puru ja tulevik on ebaselge. Aga pea lööb edasi rühkides kindlasti ära. Lisaks painab heitunud „näitusekülastajat” Laurvik Luarviku duumine muusika (ja Roomet Jakapi Hitleri stiilis haugatused. Suurepärane psühholoogiline, isegi psühhiaatriline (tõesti, klaustrofoobidele ei soovita mingil juhul) kunst, nii et kui labürindi läbija lõpuks ootamatult hoone räpasesse sisehoovi satub, tänab ta ehk isegi õnne, et kaunite kunstide lõugade vahelt pääses. See võib küll pidu olla.

Iseenesest on sotsiaalne kunst meile ja eriti Eesti riigile vajalik,  eriti kui seda tehakse Eesti kontekstis ikkagi suhteliselt originaalsel kujul nagu Pink, vabandust Sandra Jõgeva & Kaarel Sammet & Co teevad. Kes küll viitsib enam vaadata lõputuid videosid, lugeda tekstijorusid ja uurida kümneid halbu digifotosid. Samas on Margus Tamme elik Avangardi ettevaatamine muljetavaldav. Kunst võikski tulevikus ka mujal sisse tulla kui kahest sinimustvalgest (või pruunmustvalgest) asjandusest meie pea küljes. Kas või peanaha ja musklite  kaudu.

Margus Kiis

 

Avarus lõuendi pinnal

Eesti lamedat maastikku iseloomustab sirge silmapiir nagu juustukupli serv seestpoolt nähtuna. Selleks tuleb mõne künkamuhu otsa reisida, et sealt orulohu põhja vaadates vertikaalmõõtme närvikõdi nautida. Lamedamaks on muutunud pildid näitustel, sest kunsti võimet illusioone luua enam eriti ei hinnata. Asju kujutades lähtuvad kunstnikud üha sagedamini tasapinnalisest fotost ja üha harvemini ruumilisest aistingust. Kes teab, võib-olla me mõtleme juba nagu pikselekraanide lapiklased. Miks muidu kopsakas sõna „ruumiline” hammaste taha kinni jääb ning riidehoiu žetooni sarnane „3D” välja lipsab.

Christel Alliku maastikes on kolmas mõõde olemas, millesse näeb nagu avatud aknasse galerii seinal. Tema maalid on traditsioonilised, ent see iseloomustus ei ole täpne. Alustades sellest, et traditsiooniline kunst ei ole vastandlik lamedale, vaid hõlmab ka tasapindade küsimust. Punktis, millest Christel Alliku looming end lahti tõukab, võib ära tunda kadunud isa Paul Alliku stuudiokogemuse, tarbekunstniku koolituse ning aistingutest lähtuva mõtlemise. Noorena tundis ta maalikunsti ees niivõrd suurt aukartust, et läks hoopis tekstiili õppima. Näitustel on ta esinenud kraasitud villast kokku seatud installatsiooniga, mida täiendas seesama heie üles maalitud kujul. Kes Paul Alliku käekirja tunneb, võib aimata ta hõredat pintslitõmmet Christel Alliku lõuenditel. Pärinud isa ateljee kõrge vaatega Ülemiste järvele, veendus Christel Allik lõplikult, et tekstiilis huvitab teda maalimine rohkem kui materjal ning isa eeskuju ei ole kujutava kunsti lävepakk, mille taha seisma jääda, vaid et sellest tuleb üle astuda. Kuna teda köidab loodusliku motiivi detailitihedus, vajab ta selle üldistamiseks mälupausi. Selles sarnaneb ta Eda Lõhmusega: mõlemad kunstnikud seedivad maastikukogemuse hõredajooneliseks ja samas tihedalt läbi maalitud pildipinnaks, millesse on kätketud suure avaruse tunne. Christel Alliku pintslilöök joonistab faktuuri, mis moodustab kohati tarbekunsti-pärase piiramata pinna. Mõnda pilti katab justkui lõngatükkide trükk nagu sibulakoorte ja villaga keedetud pühademunal. Tunda on akvarellistikätt, mis on harjunud joone käiku enne lõplikku tõmmet harjutama.

Christel Alliku maastikuüldistustest koorub välja üks maalikunsti vana seaduspärasus, kolme põhivärvi kontrast ja harmoonia. Tema piltides valitseb kollane, sest sellega väljendab ta oma rõõmu, näiteks vaates lemmikmäe tipust Vooremaal. Taevas ja pilved on kollased, kollaseks taandub mälestus rohelusest. Maa ja puukoor muutuvad punaseks, tumedad varjud siniseks. Nii jõudis ta sini-puna-kollase värvikomplekti juurde, millele jäid truuks Fernand Léger ja Piet Mondrian. See on tulemus, milleni toob kevadpühade vabaduse ja puhkemise vaim.Andri Ksenofontov