Kollektiivne kahetsus on omakorda toonud kaasa vabanduslaine: nii näiteks vabandas Itaalia nelja aasta eest Liibüa ees koloniseerimise pärast ja lubas maksta rõhumise eest viis miljardit dollarit kompensatsiooni. Iroonia on selles, et leppe sõlmisid toonane peaminister Silvio Berlusconi ja nüüdseks verise lõpu leidnud Liibüa diktaator Muammar Gaddafi, kelle oma rahvas astus tema vastu välja ja kukutas ta võimult.

Ka on näiteks Austria ja Ungari vabandanud Balkani rahvaste ees, Jaapan Hiina ja Korea ees ning Austraalia aborigeenide ees. Selliseid näiteid leiab palju. Alžeeria on aga nõudnud samasugust käitumist näiteks ka Prantsusmaalt, kes küll siiani seda ametlikult teinud ei ole. Riigi eelmine president Nicolas Sarkozy soovitas mitme aasta eest hoopis Alžeerial oma tulevikule keskenduda, mitte minevikuõigust taga ajada.

Postkolonialistliku õigusemõistmisega pole Eestil suurt pistmist ja seetõttu on Tallinna Kunstihoone näitus ka üsna vaba politiseeritud seisukohavõttudest (erinevalt näiteks Kangro kureeritud eelmisest grupinäitusest „Kättemaks”). Otsese kontakti ja valupunkti puudumine on aga viinud ka üsna laialivalguva väljapanekuni, kus kunstnikud on kas lähtunud otsesõnaliselt näituse pealkirjast (vähemalt kaks teost kannab nime „Eksootika”), langenud esimesse lõksu ehk turistliku interpretatsiooni võimalusse või ka tõepoolest märganud midagi harjumuspäratut.

Kui näiteks antropoloogia eesmärk on pikalt olnud tundmatu tõlkimine arusaadavaks, algselt eksootiliste elementide asetamine omakultuuriliselt mõistetavasse konteksti, siis praegu on eksootika argitähendus pigem vastupidine: eksootika on see, kui harjumuspäraste elementide kogum moodustab arusaamatu terviku.

Nii näiteks põhjustab Eesti kontekstis paratamatult suuremat võõristust siin toimuv, sest erinevalt välismaailmast peaks kohalikus kontekstis olema kõik enam-vähem mõistetav. Sellise omakultuurilise võõristuse näide on You Tube, mida Utah’ ülikooli uue meedia õppetooli dotsent Robert W. Gehl on oma doktoritöös nimetanud ka digitaalseks Wunderkammer’iks (kuigi, tõsi küll, teda huvitab fenomeni puhul pigem võimalus, et meediakorporatsioonid hakkavad olemuselt demokraatlikku kanalit oma huvides kureerima). Idee You Tube’ist kui moodsast veidruste kogumikust õigustab end ka põgusamal kokkupuutel: nii pole eksootiline enam reis Indoneesiasse, vaid pigem alkoholist läbi imbunud mõttekäikudega külapeod, mööda Tallinna tänavaid roomavad narkomaanid, üksteisega kaklevad asotsiaalid ja muidugi inimesed, kes seda kõike filmivad ja internetti üles laadivad. Tänapäeva Wunderkammer ei koosnegi enam võõrastest veidrustest, vaid eelkõige oma eksootikast.

Sellist kohaliku võõristuse efekti kannavad edasi ka „Eksootika” tugevamad tööd. Taavi Piibemanni teos „Eesti eksootika” sisaldab vaid lakoonilist lauset seina peal: „Ma eksisin”, väidetavaks autoriks peaminister Andrus Ansip. Olemuslikult samavõrd tugeva laenguga kui näiteks kurikuulus „J’accuse” muutub erakordselt mõjuvaks oma täieliku fabritseerituse tõttu, reaalsusega rohkem kokku kõlav versioon kõlaks pigem „Parandage mind, kui ma eksin …”.

Samavõrd poliitiline on kennardphillippsi „Photo Op”, kus näha laialt naeratavat Tony Blairi endast mobiiltelefoniga pilti tegemas, taustaks võimas plahvatus – viide Blairi Ameerika Ühendriike toetavale hoiakule Iraagi ründamise suhtes oma ametiajal Inglise peaministrina. Kuigi kunstnike duo teebki koostööd alates 2002. aastast, et Iraagi sissetungi vastu kunsti abil protesteerida, mõjuvad mitmedki nende teised fotomontaažid liiga selge vastandumise ja ühemõtteliste kujundite kasutamise tõttu pigem propagandana (näiteks pilt, kus esiplaanil on pekstav iraaklane, tagaplaanil aga George W. Bushi ja Blairi seljad kuskilt uksest sisse asetumas, Bushil käsi Blairi õlal). Kunstihoones eksponeeritav teos on aga oma jaburuses isegi harmooniline, eriti teades, et algselt oli Blairi pildistatud valimiskampaania käigus poseerimas kamba militaarrõivais teismelistega.

Kiwa teos „Tõlke eksootika” käsitleb täpselt seda, mida pealkiri lubab: suhteliselt banaalsed turistifotod (pildil näiteks nomaaditüdruk kitse lüpsmas, Vahemere rannik, India tempel, Jaava vulkaan jne) on helitöötlusprogrammi abil kuuldavaks tõlgitud. Kokku moodustub praginate kakofoonia, kunstniku 2010. aasta Draakoni galeriis näituse „wildlife documentaries” („ürgse looduse dokumentaal”) paralleelne ja mõjuvam versioon: kui seal muutus heli tekstiks, siis nüüd sai heliks pilt. Samas saalis on ka eksponeeritud imekauni visuaaliaga Norra kunstniku Tone Bjordami video „Korall” („Coral”), mis koosmõjus Kiwa teosega tekitab näituse ühe tugevama hüpnootiliselt esteetilise elamuse.

Samuti esteetikale rõhuv, kuid sisult hoopis erinev on Soome kunstniku Anssi Kasitonni teos „Sugude planeet” („Planet of Sexes”), mis oma joviaalse ajuvabadusega võtab kokku rohkem eksootikatasandeid kui enamik teisi Kunstihoone töid. Muusikavideolikus lühifilmis on näha 1970. aastate ulmefilmiesteetikat, mille Kasitonni on läbi põiminud rõhutatult mõttevaba sisu ja üsna suvaliselt kokku klopsitud butafooriaga. Eelmisel aastal Ars Fennica pälvinud mees on eelnevalt tuntust kogunud popkultuuri-elementide töötlustega. Nii näiteks tegi ta 2008. aastal oma versiooni Damien Hirsti teemantkolbast, teose pealkirjaga „Damien Hirsti pealuu” – tulemuseks oli kuldseks võõbatud papist kolju.

Näituse teisel väljajoonistuval suunal, klassikalise turismieksootika rajal liigub üsna harjumuspärasel moel kolm Eesti kunstnikku: Kai Kaljo, Minna Hint ning Jaanus Samma. Kaljo on tähelepanu pööranud Tallinna vanalinna suveniiripoodidele, andnud tema hinnangul koledatele esemetele postkaardiks muutmisega teistsuguse vormi. Siiski tekib kohe subjektiivse ja eesmärgipärase vaatlemise küsimus: kunstnik leiab täpselt seda, mida ta eeldab leidvat – küsimus on pigem valikutes. Merevaigust ehete müümine on küll küündimatu, kuid kas näiteks punane CCCP-särk oleks kuidagi aktsepteeritavam turismiobjekt?

Hint pakub aga vaadata video Paapua Uus-Guinea elust kihavast väljaheitemassist, esitades ehk tahtmatult otsekui õpikunäide kultuurilise teise konstrueerimisest, kus võõristust tekitavad nii koht kui ka see, mis seal kohas toimuvat paistab. Just selge taotlus tuua vaatajas esile kindel reaktsioonipakett tekitab trotsi.

Samma on aga medaljonidesse paigutanud Tallinnast Hiina, Vatikani, Türgi ja Prantsuse saatkonna aladelt leitud mulla, ilmestades vormi, kus tänapäeval eksotism jätkuvalt vohab: kaupa, olgu selleks siis ostetava kuju võtnud minevik, ajaloolised tähthetked või traditsioonid. Tuntumaid seda sorti müügiobjekte on 1989. aastal langenud Berliini müür, mille tükke saab iga huviline endale jätkuvalt osta. Samma teose mõjukust takistab aga see, et Eestil pole kunstniku valitud riikidega märkimisväärseid seoseid peale diplomaatiliste.

Iroonilisel kombel võtab Tanel Randeri „Dekoloniseeri” („Decolonize this”), Tartus Y-galeriis eksponeeritud näitus (vt Sirp 18. V) „Eksootika” teema palju ammendavamalt kokku kui enamik Kunstihoone teoseid. Osavalt Eesti piirkondlikul identiteedil ja omamütoloogial põhineva väljapaneku võtab kokku Randeri video, kus kunstnik põllul kartuli tükkideks koorib ja teisel toorest kartulit järab.

Kunstihoone näitusel jääb just sellisest aspektist puudu: sealt peegeldub üldine eksootikakäsitlus, abstraktsele teemapüstitusele saabunud enamjaolt abstraktsed vastused aga ei võimaldagi sellega suhestuda. Kokkuvõtvalt: kui enamik näituse töid oleks olnud sellised nagu Piibemannil või Kiwal, oleks tegu väga hea ja aktuaalse väljapanekuga, praegusel kujul jätab see veidi tunde, nagu oleks kuraatoril olnud oma näitust vormiva printsiibiga seoses liiga palju erisuunalisi mõtteid, mis kokkuvõttes lahustusid kunstnike ideedes. Võib-olla oli asi ka selles, et „eksootikal” ei ole praegu eksponeerituna piisavalt konnotatsioone väikses, immigratsiooniprobleemidest üldiselt vabas riigis, kus traditsioonilisi väärtusi tuleb rõhutada ja „oma talu” võõra eest kaitsta. Näiteks pakuks Austria palju rohkem võimalusi: riiki end pressivad immigrandid ja selle vastu võitlevad paremäärmuslikud poliitikud loovad soodsa, pingestatud pinna teema arutamiseks.