Liisa Saaremäeli kontsertlavastuses „Scream Box“ keskendutakse väikesele kõrile, kust saab alguse võimas karje. Laval on ka muusik Florian Wahl, kes nimetab ennast postgeograafiliseks triksteriks.
Metsamaa hoonestamine Tartu südalinnas liigub aeglaselt, kuid kindlalt õiges suunas.
Ühe suure veehoidla asemel tasub kaaluda mitme väiksema rajamist. See aitaks hajutada keskkonnamõju.
Milan Kundera isiksus võib äratada vastuolulisi tundeid, kuid tema positsioon autorina on nii maailmakirjanduses kui ka eesti tõlkemaastikul vaieldamatult eriline.
Tööstuse linnast eemale viimine soodustab ületarbimiskultuuri vohamist ja annab näiliselt puhta südametunnistuse. Aeg on vaadata peeglisse ning elada koos elu köögipoolega.
Tehisaru ja kaasaegse kunsti küsimuste üle arutlemine võtab alles hoogu. On aga selge, et tehisaru programmide võimalused on õppe- ja loomekeskkonda tulnud, et jääda.
Filmikriitika ja Hollywoodi suure eelarvega kassahitid ei ole parimad sõbrad, kuid „Võimatu missiooni“ seeriast on kujunenud märkimisväärne erand.
Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdil esiettekandele tulnud Pärt Uusbergi suurteos „Regiväli“ jutustab pühadusest, sõjast ja inimeseks olemisest.
Kaks mõtlemapanevat järeldust saab „Sorgu tuletorni saladusest“ teha küll: ei maksa uisapäisa panka röövida ega teemante keele all hoida.
Kui palju ruumi me elamiseks vajame? Kas 11 ruutmeetrist piisab? Veneetsia arhitektuuribiennaalil on Eesti paviljonis algatatud arutelu eluruumi teemal.
Riigi poolt sanktsioneerimata koostöö võõrriigi salateenistusega – mis tahes võõrriigi omaga! – on otsene kuritegu, riigireetmine.
Näitusel käsitletav lugu on sama suur kui elu ise. Ei suurem ega väiksem. Küsimus on vaid selles, kelle elust käib jutt.
Vladimir Solovjov otsib mõtet – Vene (riigi) ideed, üliinimese ideed, kunsti üldist mõtet, ristiusu tõelist mõtet ning läbivalt armastuse mõtet.
Festival „Klaaspärlimäng“ kulgeb oma olemusvoos kesksuvise Tartu lahutamatu osana.
Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama.
Loodetavasti ei jää tulevased „Klaverisuved“ üksikutele nautlejatele, vaid kujunevad klaverihuviliste Pärnu muusikafestivali ekvivalendiks.
Ulmekirjanikul ei tarvitse tingimata otsida seda oma ja hääd eestlaslikku motiivi, vaid võib otsustada kodustada mujal edukaks osutunud alažanreid.
Veeteenuse toimepidevuse ja teenusekvaliteedi hoidmiseks vajame sarnaselt hoonete rekonstrueerimisega ka torustike rekonstrueerimise pikaajalist riiklikku strateegiat.
Tulemusliku meediaõpetuse keskmes peavad olema lapsed ja nende kogemused, järgmine samm on õpetuse laiendamine keerulisematele teemadele, näiteks allikakriitikale.
Tünnigaleriis eksponeeritud Visarite näitus üllatab positiivselt: esitatud materjaliga on Visarite viie aasta eksperiment terviklikult edasi antud.
Madis Kolk, „Teatrikastiga varjatud karje“
Jaanus Terasmaa, „Kahhovka veehoidla tühjenemine“
Ivar Annus, „Muudatuste juhtimine veesektoris pikaajalise strateegiaga“
Küllike Tohver, „Lahkunud on naerev mässaja Milan Kundera“
Peep Ehasalu, „Kõvaks keedetud Max Seeck“
Tüüne-Kristin Vaikla, „Kuidas kureerida kodu?“
Linda Li Arro, „Linnaga sidus tööstuskvartal“
Raivo Kelomees, „Tehisaju ja originaalsus“
Andrei Liimets, „Võimatu missioon kassafilmi kaitseks“
Pärnu Suveteatri „Sorgu tuletorni saladus“