Äpardunud riigi ärakinkimine näib kaotatud lahinguna, kuid kindlustab Euroopa võitu järgmises sõjas.
Romaanis „Suur tuba“ kirjeldab autor ühe lapsepõlve väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis.
Romaanis tegutsevad reaalsed, eesti kultuuriloole tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene.
Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi.
Süsteemile kuuletuma harjunud vihmavarjukandjast välja kasvanud isikupäratud (mitte)mõtlejad ei ole üleajalised, nende järgi ei nimetata lennujaamu.
Triversi-Willardi hüpoteesi versioon, mille järgi on poisid evolutsioneerunud õrnemaks ja stressitundlikumaks kui tüdrukud, ei pea igas olukorras paika.
Kuidas vastuolulist paika edasi arendada? Kas see peaks olema vaikne mõtiskluspaik või atraktiivne ja aktiivne linnaruum?
„Supernoova“ ja „Nomaadimaa“ näitavad, et elu eksisteerib ka väljaspool võitjate maailma.
Viljandis olid taas tõelised pidupäevad, festivalienergiast laetud kontserdid ja esinejate mängurõõm kiirgasid elujõust.
Jaan Malini etenduses oli dünaamikat ja visuaalset rütmi, selle performatiivsus ja multimeediakasutus tuli esile tänu etenduspaigale ja mitmekesisele osalejate seltskonnale.
Rao Heidmets: „Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks.“
Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus?
Eesti Vabariigi kunagistest riigipeadest vahistati esimesel okupatsiooniaastal kaheksa inimest kümnest. Nad kas mõrvati või surid vangistuses. Imelikul kombel pääses Päts.
„Sõru saund“ pakkus mitmekesist elektroonilise muusika programmi, peaesinejaks rahvusvahelise haardega staažikas soome artist Jimi Tenor.
„Lehtpuude“ I ja II osa on maailma kultuurpuittaimi tutvustavad entsüklopeedilised teatmikud, mis näitavad autori täielikku pühendumist ja suurt töövõimet.
Sada betoonplokki ja kilomeeter prusse on Tartus vormitud kunstiakadeemia värskeks varjualuseks, noortele hingedele mõeldud ronimismaastikuks Nurk.
„Stseenid ühest abielust“ lavastustervikul näib puuduvat kontseptuaalne režiiline raam, põhjendus, miks ja milliste rõhuasetustega see (vana) lugu just nüüd on uuesti lavastatud.
Stine Bidstrup: „Kuraatoriprojekt tähendab vabadust, aga ka vastutust, sest see peab olema kontseptuaalselt veenev, veenvam kui avatud konkursiga näitus.“
Rakenduskunst hakkab tasapisi tänu uusmaterialismi värsketele hoovustele ja materjalikunstide naasmisele Eesti kunstimaastikul taastama oma kolme-neljakümne aasta tagust seksikust.
Priit Uring, „Kas Päts ja Laidoner küüditati?“
Intervjuu rakenduskunsti triennaali peanäituse kuraatori Stine Bidstrupiga
VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“
XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival
Endla teatri „Põrgupõhja uus Wanapagan“
Rao ja Pauline Heidmetsa lühifilm „Kood“
Maria Mölder, „Maarjamäe ala on ühismälu tugevdav koht“
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite varjualune Nurk
Peeter Hõrak, „Kokkuhoidlik keha, õrnad poisslapsed ja eri sorti ressursid“