Presidendi valimisega võib minna veel hullemini kui viimati, sest parlamendil on lubatu endiselt täitmata.
Sten-Kristian Saluveer: „Digikultuuriga on probleem ja meil ei ole lahendusi. Meil ei ole enam luksust mitte õppida. On vaja teha otsus, et digiteema on oluline.“
Sirje Olesk: „Meil on hästi palju raamatuid ja paremad neist vääriksid rohkem tähelepanu. Ka lugejaid on ju küllalt palju – usun, et nendele kuluksid ära asjatundlikud soovitused.“
Muski ja Bezosi raketid sobivad kosmosetaksoks, hiidrakettide tootmine saaks võimalikuks vaid riigi rahastamisega.
Pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks jäävad kestma ka saalide suletuse möödudes ning tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktisoleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust.
Esimest sünnipäeva tähistanud Levila on võtnud endale ülesandeks inimestele oluliste lugudega nende süda võita.
Vajame rahvusvahelise mõju skaalal ka vähem oivalist teadust, mis kataks Eesti riiklikust ja ühiskondlikust huvist lähtuvad vajadused.
„Sissejuhatus Eesti disaini“ köidab vaatajat isiklikul tasandil: sel püsinäitusel ei domineeri hea maitse ega tippdisain luksuskauba mõttes, neid asju leidus igas kodus.
Tallinna kesklinna üldplaneeringu ideekorje tõi selgelt välja, kuidas pealinlased südalinna tajuvad, mis on hästi ja mis tahab parandamist.
Pritzkeri auhinna pälvisid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal, kes leiavad, et kui taaskasutada seda, mis olemas on, saab teha rohkem ja paremini.
Sõnasõnaline tõlge ega toorlaenud ei suuda kunagi täpipealt vahendada ühes keeles avalduvat loomupärast tunnetust mis tahes teises keeles.
Sarah Nõmm: „Meie minevikus on tavasid, mida nüüd peame naise õigusi piiravaks, aga (naise)keha reglementeeritakse ja stigmatiseeritakse ka tänapäeval.“
Mis see sooline palgalõhe oma olemuselt muud on kui ühiskonna suhtumine naisesse, kellele võrdse, sama või samaväärse töö eest ei maksta võrdset palka.
Andrus Kiviräha „Juuditis“ kaotab Olovernes pea, sest tema tõekspidamised on sajandivanused ning seal pole ruumi ei RMKga ega veel vähem mesilastega seonduvale.
Andra Orn: „Pikaajaline kogemus žüriis näitab, et pahatihti tahetakse teha väga turvalisi ja tavapäraseid valikuid. Selle vältimiseks üritame žüriisse kaasata eri taustaga inimesi.“
Naiste osa muuseumide tegevuses on suurenenud samm-sammult ja nüüd võib juba rääkida muuseumitöö feminiseerumisest.
Pilvi Ojamaa, Ivo Lille ja Tiina Sarapu näitus moodustavad eesti klaasikunsti ajaloo kontsentreeritud peatüki, näitlikustavad meie klaasikunsti viimase poolsajandi arenguliine.
Komid peavad meeles, et algusest peale on koer kõiges süüdi, ja suhtuvad koertesse pealtnäha arusaamatute armastuse- ja vihaseguste tunnetega.
Mihkel Salk: „Valime hoolikalt, mida näidata, et publikut hoida ning et tal säiliks meie vastu usaldus.“
Puude vanuse uurimisega on Liivimaal tegeletud juba kakssada aastat, selle tulemusel saadakse rohkem informatsiooni ka protsesside kohta, mida puude kasv peegeldab.
Kodumaa valmistab Mario Vargas Llosa kosmopoliitilises romaanis pettumusi, annab lootust, meelitab ja tõukab ära, saab karmilt räsida, äratab raevu, kaastunnet – ja alati armastust.
Peep Nemvalts, „Eesti teaduskeel – üleilmse teadmusrikkuse osa“
Palgalõhet vähendamata edasi ei liigu
Mario Vargas Llosa „Paha tüdruk“
Elektriteater. Kümme aastat hiljem
Intervjuu noore skulptori preemia laureaadi Sarah Nõmmega
Põhja- ja Baltimaade noore kunstniku autasu läks Lätti
püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini“
Kairi Mänd, Grete Arro, „Inimesest lähtuv linnaplaneerimine“