Põhja- ja Baltimaade noore kunstniku autasu läks Lätti

Andra Orn: „Pikaajaline kogemus žüriis näitab, et pahatihti tahetakse teha väga turvalisi ja tavapäraseid valikuid. Selle vältimiseks üritame žüriisse kaasata eri taustaga inimesi.“

REET VARBLANE

Peaaegu 300 teose seast valis žürii, kuhu kuulusid Anne Klontz Rootsi kunsti- ja disainiülikoolist Konstfack, Anna-Kaisa Rastenberger ja Anni Anttonen Helsingi kunstiülikoolist, Pire Sova, Eesti kunstiakadeemiast, Andra Orn Põhja- ja Baltimaade kunstikeskusest NOBA, Andris Vitolinš, Läti kunstiakadeemiast ja Marija Marcelionytė-Paliukė, Vilniuse kunstiakadeemiast, välja läti kunstniku Kristīne Krauze-Slucka installatsiooni „Orgatoopia“. Tavapärane publikupreemia läks leedu kunstnikule Akvilė Malukienėle seeria „Lilled“ eest, uudsena anti välja noore maalikunstniku autasu, sellegi pälvis läti kunstnik Laura Vela teose „Aeg. Identiteet“ eest. Rahalise toetuse ja näitusevõimaluse kõrval on peapreemia võitja kutsutud suveks uude Viinistu kunstisadama kunstiresidentuuri. Žürii liige Andra Orn on selle autasu algatajaid.

Kuidas iseloomustad tänavust konkurssi? Kas hoolimata koroonapandeemiast ja ühiskonna suletusest kulges kõik nii nagu alati?

Koroona tõttu ei võinud žüriiliikmed reisida ja vaadata ülikoolide lõpunäitusi, mistõttu sai määravaks akadeemiate eelvalik. Raske on ühe teose põhjal teha järeldusi kunstniku professionaalsuse kohta, eriti võttes arvesse, kui tähtis on dokumentatsioon siis, kui teost ei saa kohapeal vaadata. Seetõttu saatsid akadeemiad peaauhinna nominatsiooniks meile oma eelvaliku kümne nimega, kuid žüriiliikmed võisid oma lemmiku nimetada ka väljaspool soovitusnimekirja. Peaauhinna ja maaliauhinna valis žürii eelkõige ülikoolide soovitatud kunstnike seast, publikuauhind jäi nagu ikka publiku otsustada.

Kuidas tänavune tase oli? Mida žürii kõige enam hindas?

Esialgu oli suur hirm, et paljud lõpetajad ei saagi oma teost valmis, ülikoolide lõpunäitused lükkusid edasi ning seetõttu venis ka konkursi väljakuulutamine, segadust ja ümberkorraldamist oli palju. Lõpptulemusena oli osalejate arv enam-vähem sama kui varasematel aastatel ning ka tase ei olnud halvem.

Žüriile on ette antud kolm kriteeriumi, mida valiku tegemisel silmas pidada: originaalsus ja värske teema­käsitlus, tehniline teostus ja rahvus­vaheline väljavaade. Tavaliselt joonistuvad juba varakult välja tugevad kunstnikud ning nimed žüriiliikmete punkti­nimekirjas korduvad. Pikaajaline kogemus žüriis näitab, et pahatihti tahetakse teha turvalisi ja tavapäraseid valikuid. Selle vältimiseks üritame žüriisse kaasata eri taustaga inimesi.

EKA lõpetajad ei tulnud ka tänavu laureaadiks. Millest meie omadel puudu jäi?

2016. aastal võitis konkursi Juhan Soometsa heliinstallatsioon „Kunstnike tuba“, sellel aastal jõudis päris kaugele Nele Marie Tiidelepa teos „Tema“.

Eraldi anti välja noore maalikunstniku autasu. Miks oli (on) vaja maali­kunsti eraldi esile tõsta? Seda enam et nii õppekorralduses kui ka üldkäsitlustes ei rõhutata enam meediumi (selle iseloomulikkust), vaid ideed, ja loomulikult selle esituse veenvust (ja pole tähtis, kas tegemist on maali või graafika või ükskõik millise meediumi või materjaliga).

Sa sõnastasid just väga hästi ootused kaasaegsele kunstile, mis pidi kunsti vabastama tehnikast, aga siiski raamib seda. Üldiselt valitseb nüüdiskunstis arusaam, et teatud tehnikad on sellele omasemad kui teised. Väidame, et kaasaegne kunst on tehnikast vabastatud, aga kui märkida teose tehnikaks maal, graafika või foto, mitte aga installatsioon, performance või objekt, siis mõjub see vanamoodsana. Õnneks need arusaamad murenevad.

Oleme kunstikõrgkoolidega arutanud, mida tuleks konkursi juures teisiti teha, et sellest oleks rohkem kasu. Leidsime ühiselt, et esile on kerkinud väga palju häid maalikunstnikke, kes tihtipeale jäävad peaauhinna nominatsioonist välja, mistõttu eraldi auhind kergendab žürii tööd ja annab võimaluse tõsta ka maalikunst esile.

Eelmisel aastal anti välja Tallinna Fotografiska auhind, mille võitis leedu kunstnik Ignas Pavliukevičius. Võidutööd esitleti Fotografiskas ning see tõi minu meelest nende näitusekorraldusse mõnusat värskust.

Kas seekord saab täheldada iseloomulike suundumuste esile tulekut? Kas on midagi, mis on noori kunstnikke rohkem huvitanud?

Sellel aastal tuleks esile tõsta lüürilisust ja tundlikkust, millega kunstnikud on käsitlenud üleilmseid probleeme. Koroonateema kunstiteostes otseselt ei peegeldunud ja minu arvates on kunstist päevakajalisust vale oodata. Esile kerkisid keskkonna ja inimeksistentsi üldised probleemid.

Kas Balti- ja Põhjamaade kunstikooli puhul võis tajuda erisust? Kuhu meie kuulume?

Kindlasti leiab erinevusi kõikide maade vahel, veelgi rohkem aga sarnasust, sest inimloomus on olenemata kultuuritaustast ikka sama. Baltimaades oleme kinni arusaamades ja eelarvamustes, mida teised meist arvavad, ning need takistavad meil katsetada, eksida ja eksperimenteerida. Teeme turvalisi valikuid lähtudes arusaamast, milline võiks olla kaasaegne kunst.

Peapreemia võitja pälvis 2000 eurot ja võimaluse viibida Viinistu kunsti­residentuuris. Miks on Viinistule vaja kunstiresidentuuri?

Käisime eelmine nädal Mai Levini ja Aili Vindiga Viinistul ning tõdesime järjekordselt, et olenemata kargest ilmast on Viinistu Jaan Manitski eestvõttel üks tõeline pärl Tallinna külje all. Ideaalne kunsti ja looduse kogemiseks, väljasõiduks perega või loominguliseks pelgupaigaks. Viinistu märkimisväärsest kunstikogust, mis on Eestis üks väheseid publikule avatud erakollektsioone, tehti eelmisel aastal uus väljapanek. Sellel aastal avame Wiiralti näituse uuel kujul, ka tünnigaleriid saavad uue kontseptsiooni, kus keskendutakse eelkõige elavatele klassikutele.

Viinistu kunstiresidentuuri juhtprojekt sai loodud koostöös Põhja- ja Baltimaade noore kunstniku auhinnaga ning lubab läbi katsetada plussid ja miinused. Residentuur on avatud kõigile loomingulistele distsipliinidele, kaasa arvatud kirjanikele, uurijatele, arhitektidele ja kuraatoritele, kuid eelkõige lähipiirkonna kunstnikele. Pakume looduskaunis keskkonnas lihtsat elukohta ning korralikku kõhutäit, ülejäänu jääb kunstniku kanda. Edaspidi loodame saada korraliku graafikapressi, pimiku jm loominguks vajalikud vahendid.

Kunstiresidentuur ei ole lihtsalt majutusteenus, seepärast tahame residentuuri kunstnikule anda hea ülevaate eesti kunstist ning toetada teda ka loominguliselt. Sellega tegeleb Viinistul Kaidi Marii Kütt. Oleme nõu pidanud ka Janno Bergmanniga Vaskjala residentuurist ja loodame tema kaasabile. Kui tavaliselt eeldab residentuur loomingulise tegevuse vilju, siis Viinistu kunstiresidentuur seda kohustuseks ei sea. Küll aga arutame läbi, kas ja kuidas residentuuris osaleja soovib sealsesse keskkonda ja kogukonda panustada, ei välista ka näitust. Residentuur on avatud kevad- ja suvekuudel, mil peale vilka kunstielu on Viinistul ka tihe teatrigraafik, nii et loomingulisest keskkonnast ei jää seal kindlasti puudu ning eraldatusest ei saa juttugi olla. Soovime ka keskkonnateadlikkust silmas pidada, augustis toimub Peeter Lauritsa kureerimisel keskkonna- ja teaduskonverents „Biotoopia“.

Eesti residentuurimaastik ei ole kuigi mitmekesine, võttes arvesse, et üks vanemaid kunstiresidentuure MoKS sulges eelmisel aastal uksed. Viimastel aastatel on residentuure juurde tekkinud, aga toetusi loominguliste varjupaikade ülalpidamiseks ei tule ning need toimivad enamasti kellegi initsiatiivil.