Elektriteater. Kümme aastat hiljem

Mihkel Salk: „Valime hoolikalt, mida näidata, et publikut hoida ning et tal säiliks meie vastu usaldus.“

KATRIN TEGOVA

Kui tahan Tartus kinno minna, siis ikka Elektriteatrisse. Seal on alati palju tuttavaid ja kinotunne. Ega mujalt neid filme, mida vaataksin, naljalt ei leia ka. Mulle meeldib Elektriteater, kuna seal ei töötata konveierina, vaid nähakse vaeva originaalse konteksti loomisega. Alati tahetakse teha filmile saatetutvustus, otsitakse asjatundja põhjalikku sissejuhatust tegema, korraldatakse tuumakaid arutelusid.

Viimati käisin vaatamas Thomas Vinterbergi „Järgmist ringi“.1 Ülikooliaegne sõber vaatas üle õla, märkas mind ja küsis kohe, kas mul veini polegi endal kaasas. Kahetsusega tunnistasin, et olin unustanud. Sõber pakkus kohe, et kui mul oleks pokaal, siis ta jagaks oma veinist mulle pool. Mul polnud muidugi ka pokaali. Sõber võttis kotist pokaali, ta oli end ikka seansiks korralikult ette valmistanud, valas endale veini ja ulatas pooliku pudeli mulle. Nii armas temast. Siis hakkas film peale, aga veini ma ei avanud. Õigemini, kui teada filmi sisu, siis tundus iga hetk korgi eemaldamiseks kohatu. Film lõppes ja andsin veini sõbrale tagasi. Ta mõistis, ei küsinud midagi. Filmi mõjususes polnud vaja kahelda. Cheers! Elektriteater on saanud kümneaastaseks!

Vestlesin kino tuumikuga, kuhu kuuluvad Andres Kauts, Elo Vilks ja Mihkel Salk.

Elektriteatri nimi on võetud ajalooliselt väga tähtsalt kinolt, 1908. aastal Eesti esimeseks kinoks ehitatud Elektriteater Illusionilt. Mida arvate, kas kümme aastat tagasi sai valitud õige nimi?

Mihkel Salk: Tegemist on tõesti ajalooliselt suure kaaluga nimega ning sellega kaasneb ka vastutus, eriti just siin Tartus tegutsedes. Me kanname selle nime välja küll. Kui kogu kinotööstus oleks Tartus jäänud ainult kaubanduse kõrvalproduktiks, oleks päris kahju. See­pärast usume, et Elektriteater tekkis täiesti õigel ajal, mil arthouse-kino oli Tartule väga vajalik.

Andres Kauts: Alguses oli muidugi keeruline, eriti kui tegutsesime Tartu Uue teatriga samas majas. Küsiti, et kuhu ja mis teatrisse nüüd täpselt tuleb tulla ning kui ühes saalis oli teater ja teises kino, juhtus ka seda, et läks valesti. Üks mees vaatas terve esimese vaatuse ära ning siis alles maldas küsida, et millal see kino nüüd siin teatris pihta hakkab.

Elo Vilks: See oli veel Uue teatri lavastus „Praktiline Eesti ajalugu“, kus pakuti ka süüa ja võis saada nii hea elamuse, et ei raatsinudki kohe kino otsima hakata.

Andres: Või mõtles, et parim kino Eestis, saab süüa ka.

Mihkel: Praeguseks ollakse nimega harjunud ja kuna me oleme nüüd endises ülikooli kirikus, siis pole enam nii palju segadust.

Andres: Nimi töötab meil ka omamoodi filtrina. Näiteks kui oleme otsinud kedagi tööle, siis on paljud tööotsijad kirjutanud, kuidas neile nii väga teater meeldib ja kui südamelähedane see neile on. Siis on kohe aru saada, et see inimene ei sobi meile, kuna pole Elektriteatri sisuga suvatsenud tutvuda. Ja ka müügikõnedes pakutakse meile kui teatrile igasugu kaupu ja materjale.

Elektriteatri eestvedajad Andres Kauts, Elo Vilks ja Mihkel Salk oma koduses kinosaalis.

Gabriela Urm

Teatavasti on Elektriteatril põhimõte ära näidata kõik eesti filmid.

Andres: Jah, just selline põhimõte meil ongi. Ega kõiki filme enam ei jõua, sest kümne aastaga on Eesti filmitööstus jõudsalt arenenud ja filme tuleb nii palju, et peame tegema valiku. Vahel ei saa võtta neidki, mida väga tahaks, lihtsalt ei mahu programmi.

Kas on olnud selliseid filme, mille puhul olete otsustanud, et ei võta näidata?

Andres: On ikka. On olnud keerukaid arutelusid ja vaidlusi ning väga raske on eesti filmile ei öelda. Vahel jällegi tuleb öelda ei puht tehnilistel ja logistilistel põhjustel. Sageli pöördutakse meie poole jutuga, et meil sai nüüd filmi valmis ja tahaksime kohe järgmisel nädalal näidata, aga meie plaanime oma kava pikalt ette ning siis küll kuidagi ei mahu.

Kas ka filmi kvaliteedi pärast on tulnud ära öelda?

Andres: Ka seda. Vahel on tegemist liiga amatöörlike katsetustega. See ei tähenda, et me amatöörfilme üldse ei näita, ka nendel on oma koht, aga see vajab juba veidi konkreetsemat konteksti, kuhu film sobitada.

Mihkel: Kümne aastaga on programmi osas tekkinud teatud vastutus. Nagu festivalidel. Festivalile minnakse vaatama filme, mis on läbinud mitu filtrit ning välja on sõelutud paremik. Pärast seda võib jama film valmistada paraja pettumuse. Jah, valime hoolikalt, mida näidata, et publikut hoida ning et neil säiliks meie suhtes usaldus.

Kindlasti ei ole Elektriteatri kavas filme, mida te ise enne läbi vaadanud pole?

Andres: Kahjuks on küll. Vahel pole levitajatel aega filme pikalt ette saata ja me oleme paljude suurte firmade jaoks veel lihtsalt üks väikekino. Ja kui tuleb näiteks Moonika Siimetsa, Veiko Õunpuu või Sulev Keeduse uus film, siis me ikka näitame. Nad on juba end tõestanud. Või näiteks kui Roy Anderssonilt tuleb uus film, siis vaatame seda esimest korda koos publikuga kinosaalis.

Mihkel: Vahel on meil ka ainult treiler, arvustused või muu filmi kohta käiv materjal, millega tutvume ning mille põhjal otsustame, kas film sobib meie kinno.

Elo: Ka auhinnad ning festivalide edu on kindluse märgiks, et filmi võib võtta. Muidugi mitte alati. Ning levifilmide kõrval on meil ka omaloodud programm. Need filmid vaatame loomulikult alati hoolikalt läbi, enne kui otsustame.

Andres: Kinosaalis koos publikuga filmi vaatamisel on oma võlu. Midagi muud, kui üksi. On suur vahe, kui näiteks mõnda dramaatilist filmi vaadata päikeselisel hommikul kodus voodis, siis ei jõua see eluraskus kuidagi kohale. Pimedas kinosaalis toimib kõik teisiti: tekib kohti, kus kõik on haudvaiksed, kõik naeravad või keegi poetab üksiku häälitsuse „oh!“ ja see mõjutab kõiki saalisviibijaid.

Kas tegelete veel ka filmileviga?

Elo: Nüüd vähem, sest see nõuab palju energiat ja aega. Viimati oli 2017. aastal dokumentaalfilm „Kedi“2 hulkuvatest kassidest. Nüüd, kui meil on täisajaga kinosaal, jääb leviga tegelemiseks vähem aega. Ise maale toodud filme näitame enda juures kaks-kolm seanssi, vahel neli. Vahel kirjutame teistele kinodele, et meil on hea film ja küsime, kas nad sooviksid ka, aga koordineerimine teeb selle protsessi enamasti pikaks ja see ei too ka majanduslikult midagi sisse. Väga kalli filmi ostame mõne teise levitajaga koos. Vahel uuritakse meilt, kust me filmi saime, siis anname kontakti ja jagame omatehtud materjale, näiteks subtiitrid või tekstid.

Kinol on väga põnevad eriprogrammid. „Linnad filmides“ juba mitmendat korda …

Andres: Teist korda, kui täpne olla.

Näib, nagu oleks toimunud juba mitu aastat. Üldse paistab Elektriteatri tegevus kõrvalt vaadates väga läbi mõeldud, planeeritud oma süsteemsete eriprogrammide kordumisega.

Andres: Tore, et selline mulje jääb, aga ega me nii süsteemsed nüüd ka ei ole. Me ei mõtle, et peaks igal aastal samal ajal olema üks või teine eriprogramm. Me ei hoia kramplikult kinni mingist rütmist, vaid püüame tajuda, millal üks või teine eriprogramm sobib. Ei taha jõuda olukorda, kus programm on kavas ainult kordamiskohustuse tõttu.

Elo: Meil on retrospektiivid, need on alati uued, aga neid on erinevaid, mis on ka omamoodi kordus. Ja siis on tähtpäevalised teemaprogrammid, nagu meil oli „Ulmeaasta 1979“, kus võtsime fookusesse mälestusväärse ulmeaasta 1979, mil jõudsid kinoekraanile sellised suurteosed nagu „Navigaator Pirx, „Hukkunud Alpinisti hotell“ ja „Stalker“.3 Või siis „Mister X ja samurai“, mille pühendasime nii Georg Otsa kui ka Akira Kurosawa näitleja Toshiro Mifune 100. sünniaastapäevale.

Kõik kujuneb siis jooksvalt?

Andres: Meil on tekkinud orgaaniline rütm. Kui väga ette planeerida ja mõelda, et iga aasta on ühel samal ajal mõni programm, siis tekib kohustus. Paremini toimib kõik nii, et ideed kogunevad ja kui aeg on küps, laseme need paisu tagant valla. Nagu oli ka „Linnadega filmides“. Pärast esimest toimumiskorda me ei planeerinud, et teeme veel, see lihtsalt kujunes. Meie juurde tuli kuraator Kadri Lind ja ütles, et tal on nüüd taas mõtted settinud ja filmid välja valitud.

Sellist sisulist planeerimist võiks paljud kultuuriasutused eeskujuks võtta, siis ei teki olukorda, kus peab mõnd juhuslikult tekkinud vormi punnitatult sisuga täitma.

Elo: Jah, jube tüütu on midagi sunnitult teha. Pooldame loomulikku sündi. Sama oli meil ka Ungari filmiõhtutega. Esimest korda see toimis ning ka teisel korral. Siis mõtlesime, et aitab küll, aga programmi kuraator Krisztina Tóth on ise motiveeritud ja soovib taas korraldada. Mis meil selle vastu saab olla.

Mihkel: Kui midagi läheb väga hästi, ei pea seda alati kordama. Teine asi on, kui publik soovib ja nõuab. Me püüame oma publikut tunnetada ja aru saada, millal on veel mõistlik midagi korrata ja millal enam mitte.

Elo: Ja süsteemsus on meil ikka ka olemas. Programm on aasta lõpuni paigas, kuigi viiruselevik on osa asju pea peale pööranud. Aga novembris tuleb PÖFF nagu igal aastal ja mingid jõujooned on meil alati paigas terveks aastaks.

Kas Tartu Elektriteatril on oma manifest? Põhimõtted, mida te kogu aeg püüate meeles pidada.

Andres: Oleme küll põhimõtteid kirja pannud, nii tegevust alustades kui ka nüüd jooksvalt oleme neid igal aastal uuesti mõtestanud. Aga ei ole põhikirja või dokumenteeritud manifesti, mida me üle vaatame ja ajakohastame. Need põhimõtted on ikka oma peas, arutleme nende üle aeg-ajalt ja sõnastame ümber. See on vahel vajalik, et mõista, kas me oma kollektiiviga saame kõigest ühtemoodi aru või on midagi vaja kohendada.

Elo: See on intuitiivne tegevus. Kui tekivad vaidlused, kas mõni film sobib meie programmi, siis on meil vähemalt millestki juhinduda. Põhiline on ikkagi hea maitse printsiip. Oma kino väärtushinnangute üle oli meil aega siin eriolukorra aegu eelmisel kevadel taas põhjalikumalt mõelda ja nüüd siis jälle.

Mihkel: Kui me järgiksime täpselt samu mõtteid, mis kunagi kümme aastat tagasi said kirja pandud, siis oleks ehk isegi piinlik. Me ise muutume, ka meie suhtumine filmikunsti, kõik on muutumises.

Andres: Midagi on ikka sama ka. Lõpuks määrab ikkagi kontekst, kuhu me filmid asetame, millise energiaga neid esitleme ning millist sisu nende ümber loome, ja ka see, et näitaksime filme tehniliselt heal tasemel. Armastus filmi vastu ja hoolimine on olnud peamine põhimõte läbi aastate.

Kümme aastat on pikk aeg, eelistused muutuvad, maitse muutub. Mis on veel muutunud?

Andres: Raske on mõelda end kümme aastat tagasi. Et mida ma siis arvasin filmidest ja milliseid valikuid tegin. Oleme praegu kindlasti targemad ja tunneme oma publikut paremini. Samal ajal on tekkinud mingi turvalisuse ihalus, ei riski enam nii palju. Valime need levitajad, kellega on ehk lihtsam asju ajada. Eelhoiakud võtavad riske vähemaks.

Elo: Algusaastatel ei teadnud veel paljusid asju ja katsetasime, mistõttu tuli ette ka rohkem jamasid, mida klaarida. Kui mõni film ei jõua õigeks ajaks või kui õigustega on probleeme.

Mihkel: Jah, suuremad seiklused jäävad varasemasse aega. Kui on kogemust, läheb kõik lihtsamalt ja stressivaesemalt.

Elo: Oleneb inimtüübist. Mõnele sobib viimasel hetkel asjaajamine ja teatud hasart, mis tekib siis, kui peab end nädal enne seanssi proovile panema, et filmi kinno jõudmiseks kõik valmis saaks. Mõnele jälle sobib paremini, kui kõik on mõned kuud rahulikult ette kavandatud.

Aga ikkagi erimeelsused? Ei saa ju alati olla filmide suhtes üks maitse.

Mihkel: Ei olegi, siin viimase paari kuu jooksulgi on tekkinud erimeelsusi: üks arvab, et film sobib, teine, et mitte. Ei hakka siiski filmipealkirju nimetama. See poleks kinole kohane oma eelistusi sel moel välja näidata. Vähemalt mitte avalikult. Elo: Vahel ilmneb ka hiljem, kui film on juba linastunud, et kõik meeskonnast ei arva samamoodi. Näiteks olen valinud Berliini filmifestivalil nähtud filmidest mõned välja ja siis pärast on nägudelt näha, mida arvatakse ja tuleb erinevat tagasisidet. Aga kõik ei peagi kõigile meeldima, programm peabki olema mitmekihiline ja mitme inimese valik tuleb kasuks. Sest ka publiku seas on neid, kes eelistavad näiteks ühte žanri või mõne konkreetse riigi filme. Neid, kes käivad kõike vaatamas, on vähe.

Põhituumik on teil pikalt sama: Elo, Andres ja Mihkel. Kes teil veel tööl on?

Andres: Meie kolm oleme algusest peale, mis ei tähenda, et kõik teised, kes millalgi on Elektriteatriga seotud olnud, oleksid vähem tähtsad. Meie rolli on väga lihtne üle tähtsustada, aga nende inimesteta, kes lisaks on, ei kannaks me praeguses mahus toimivat kino välja. Meie kinos on mõnikord raske ameti piire täpselt sõnastada, sest kantakse mitmekesiseid rolle, mis ei piirdu ega kattu ainult nendega, mis suurtes kinodes. Lisaks täidavad mitmeid ülesandeid kuldsete käte ja mõtetega Siim Angerpikk, värske programmijuht Rasmus Rääk, kommunikatsioonijuht Evelina Nõmme, piletimüügi tegus naiskond. Ja kümned vabatahtlikud, kes meid aastate jooksul on abistanud. Neist on olnud suur abi. Sest ega vabatahtlik ei viitsi niisama tasuta tööd teha, tal peab selleks olema tõeline kiindumus ja huvi. Ja meie vabatahtlikel on see alati olemas olnud.

Mihkel: Loomulikult ei tohi unustada ka filmiõiguste läbirääkijat kass Pico-Pacot.

Kuidas tema siis õigusi läbi räägib?

Andres: See oli seoses ühe „Tähesõdade“ filmiga, mida me väga näidata tahtsime. „Tähesõdade“ filmidega on meil nii, et need ei kuulu kunagi arutamisele, mina ja Mihkel lihtsalt oleme otsustanud, et neid filme näitame. Aga oligi järjekordne osa ilmunud ja meil ei õnnestunud kuidagi levitajaga kokkuleppele saada. Olime juba mitu korda kirjutanud ja püüdnud neid igatpidi veenda, aga ikka oli vastuseks, et ei saa või ei tohi või siis ei vastatud pikka aega enam üldse midagi. Lõpuks viimases hädas võtsime Mihkli kassi Pico, kirjutasime A4 peale, et Pico väga tahab „Tähesõdade“ filmi näha, tegime kurva näoga kassist A4 paberil pildi ja saatsime levitajale. Viie minuti pärast oli meil luba filmi näitamiseks olemas.

Meenub veel mõni tore seik seoses filmide sebimise raske tööga?

Mihkel: Jaa, kusjuures ka see oli seotud ühe „Tähesõdade“ filmiga. Nendega on alati nii, et võtme filmi avamiseks saab alles umbes tund enne filmi algust ning enne pole võimalik filmi vaadata ega proovida. Film oli kusagil lõpuveerandi peal, head võitlesid pahadega ja taas pidi selguma universumi saatus, kui käis kõva plahvatus ning äkki oli ekraan täiesti pime. Kõik olid jahmunud: tõeliselt vinge, et Disney on lubanud filmile sellise lõpu – universum kaob! Minuti pärast vaatas Mihkel selja taha ja nägi, et kustunud oli ka projektori lamp. Saime aru, et meie kaitsmed ei olnud plahvatuse helitugevusele vastu pidanud. Tegime kaitsmed korda ja olime väga pettunud, et film kestis veel mõnda aega siiski edasi.

Andres: Järgmisel seansil kordus sama, kuigi olime enne teist seanssi korduvalt katsetanud, et kõik ilusti töötaks. Täpselt selleks hetkeks oli projektori pirn juba piisavalt kuumenenud ja jälle – täielik pimedus. Osa publikust, kes oli eelmisel õhtul juhtunust kuulnud, arvas, et me tegime seda meelega.

Kuidas praeguse majaga rahul olete?

Mihkel: Praegu on kinosaal meie ja ka publiku jaoks mõnusa kiiksuga. Kumbki pole veel tüdimust näidanud. Ikka tuleb ette, et keegi astub esimest korda sisse ja ahhetab, kui kaunis lagi meil on, või tuleb keegi, kel kangastuvad 30 aasta tagused ülikoolimälestused. Sobib kokku meie olemuse ja nimega – mitte enam esimeses nooruses, aga mõnusalt väärikas. Kunagi saab see mesinädalate aeg muidugi mööda, sest ega maja ole kinoks ehitatud ja mingid piirid paneb see ikka ette. Näeme neid nurki ja tehnilisi võimalusi, mis võiksid paremad olla. Oleme unistanud mitmest saalist ja paremast kinohelist. Aga kui oleksime mitmes saalis Tartu peal laiali, siis tekib taas küsimus, et kus on meie kese ja kus me ise siis oleksime.

1 „Druk“, Thomas Vinterberg, 2020.

2 „Kedi“, Ceyda Torun, 2016.

3 „Navigaator Pirx“, Marek Piestrak, 1978; „Hukkunud alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979; „Stalker“, Andrei Tarkovski, 1979.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht