Majandusprognoos lausa karjub vajaduse järele riigi väikse maksukoormusega midagi ette võtta.
Susan Luitsalu: „Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja.“
Kliimamuutustega tuleb kohaneda. Kas maa-alune linn pakub tulevase kriisi korral pelgupaika?
„Tenet“ esitab samu küsimusi, mida „Tähtedevaheline“ ja „Algus“. Oleme me üldse oma elu protagonistid? Kui ei, siis kas me üldse vastutame millegi eest?
Ulfsak, Epner ja Kangro näitavad, et meie tarkusejanu praktilis-utilitaarne iseloom ja maise vara aplus on sama mentaliteedi eri tahud.
Mõtisklus sellest, kuidas ja miks muutuva kliima aegu armastada ja hoida Eesti ilma
Näitusel „ida ots(as)“ vaadati üle rahvusliku identiteedi retsept, millest nii mõnegi osise üle võiks rohkem uhkust tunda, mõne vaiba alt välja tõmmata ja mõne maha kanda.
Suur osa sellest vanuserühmast, kes kuulab CDsid, on ka CD-vabade autode ostjad. Kas CD-hunnikud muutuvad kasutuks?
Komid hindavad õigeusu praktilist ja maagilist väärtust, kirikuhoonet ja ikoone väärtustatakse nende raviomaduste tõttu.
Risto Joosti käe all tõotab Vanemuise saja viiekümne esimene hooaeg tulla karske ja põnev. Avakontserdi kava oli suurejooneline ning avaldas muljet.
Piret Karro tekstid ja pildid mõjuvad Laura Põllu suuremõõtmeliste metallkonstruktsioonide kõrval kergemini ligipääsetavana, kuid seonduvad tugevamalt prekaarsuse temaatikaga.
Klassikaliste suurvormide ühendamine tänapäevaste muusikastiilidega on riskantne ettevõtmine ja harva tuleb siin ette tõelisi õnnestumisi.
Aldous Huxley võtab ette üsna võimatu – nõrutada välja igavene ja igikehtiv „filosoofia“ erinevate religioonide müstilisest tõelusekogemusest.
Corina L. Apostol: „Roosa on optimistlik värv. Tahtsime seda seeriat eristada kollasest, mis tähistab ühendatust, ja sinisest, mis osutab väljaspoolsele.“
Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes
„Nooljate kuuskede maa“ mõjub tasahilju voolava kristallselge allikana tohutute tähelepanu püüdvate kärestike kõrval.
Me ei saa importida hästi rahastatud tippülikoolide karjäärimudeleid Eestisse, kus kõrgharidus niigi vaevleb rahapuuduses ning osa valdkondi on seetõttu hääbumas.
Kriitiline ja vaba mõte saab areneda siis, kui leitakse eest turvaline, arutlemiseks vaba ruum ning peale loosunglike ideede saab väljendada ka oma tundmusi või hirme inimesena.
Kogukonnahoone saaks olla omamoodi kultuurikeskus, mis toob kokku mitmesuguse etnilise taustaga ja eri eas inimesed, et omavahel sõbruneda ja üksteise kultuurist osa saada.
Lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ räägitakse isikliku koha ja kollektiivse ruumi muutunud ja muutuvast tähendusest, aga ka unistuste vormimisest omaenda tõeks.
EKA varjualune tõstatab autorsuse küsimuse. Teadusasutuste paviljoniarhitektuur kipub seda lahustama.
„Prazdniku“ hoolega komponeeritud kaadrid, staatiline kaamerapilt ja mustvalge stilisatsioon annavad teosele mängufilmi kvaliteedi, kuid esteetika võidutseb kohati inimliku läheduse arvel.
Tanja Muravskaja ja Alina Bliumise ühisosa oli näitusel vaid kontseptuaalne, institutsionaalselt ja struktuuri tasandil olid kunstnikud eri positsioonil.
Ateneumi näitus mõjub värskelt, sest pakub peale äratundmise ja rõõmu kohtumisest vanade tuttavatega ka üllatusi – uute tõlgenduste ja lahenduste tõttu.
Kas ja kuidas mõjutab rahvuskultuur Eestis töökiusamise esinemist, on üha aktuaalsem teema, sest organisatsioonide rahvuslik koosseis mitmekesistub.
Toomas Paul, „Kõik on oodatud koju“
Eret Talviste, „Mis ilm täna on?“
Sarah Orne Jewetti „Nooljate kuuskede maa“
„Vabadus ja vastutus“, vestlus kunstnik Tanja Muravskajaga
Alina Bliumise ja Tanja Muravskaja näitus „Vastuvoolu jutustades“
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Paradiis“
Vanemuise sümfooniaorkestri ja kontserdimaja hooaja avakontsert
lavastus „Kas te olete oma kohaga rahul“
Eneli Kindsiko, „Keda me järgmisena kopeerime?“
Töökius rahvuskultuuri vaatenurgast