Novembris otsustab valimistulemuse USAs viirus, mitte niivõrd valijad.
Kristi Grišakov: „2015. aasta statistika järgi on ainult kuuel leibkonnal kümnest auto. Praegu planeerime linna aga nii, et igal leibkonnal peaks olema auto.“
Ahtri tänava, Mere puiestee ja Põhja puiestee ümbermõtestamine annaks pealinnale juurde inimmõõtmelist kvaliteetset ruumi.
Poliitiline polütsentrism on üks kandvamaid tegureid, millega Euroopas, ja eriti Põhjamere ääres, esile kerkinud riikide edu seletada.
Mõnel puhul näib, et autor pole olemasoleva kirjandusega üldse kursis olnud või siis ei ole oma teesi edendamise huvides tagasi kohkunud ka otsese valetamise ees.
Endla teatri mõrvakomöödia „Hotell laibaga“ ei vaja ega küsi teatrikriitikalt tärne.
Eesti muuseumid vaevlevad ruumikitsikuses ja museaalide säilitamistingimusi napib, kuid ühishoidla-kompetentsikeskuse loomine on alles algusjärgus.
Johan Carlsson: „Ma arvan, et filmi „Lõppematusest“ on Roy Andersson pannud tõesti sisse selle, mida ta tahab oma vaatajaga jagada ja selle filmiga edasi anda.“
„Mu kurbus on hele“ on raamat armastusest, pühendumusest ja truudusest, loovusest ja mälust, mis elavad surma üle.
Aija Sakova „Mäletamise poeetikas“ esitatakse Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi teoste näitel keerulisi küsimusi inimeseks olemise kohta pidevalt muutuvas ajas.
Haapsalu vanamuusikafestival tõi kuulajate ette tuntud ja vähem tuntud muusikateosed ebatavalistes seadetes ning pakkus erakordseid elamusi.
„Surmatants“ tänavakunstniku katedraalis õpetab endiselt ühte ja sedasama: kõik on surma ees võrdsed ning maine ebavõrdsus pattulangemise tagajärg.
Suvepealinnas Pärnus kõike justkui on, aga millestki oleks nagu alati puudu.
Hariduse, haridus- ja õppekavade eesmärkide saavutamine on võimalik, kui seda siiralt soovida.
Pärnu muusikafestivalil oli sel aastal aukohal Eesti heliloojate looming. Orkestrite kõlavärv ning muusikute energia ja mängulaad andsid tunnistust sellest, et ükski kontsert pole korduv.
„Keisri usk“ on segu ajaloolisest realismist, rahvajandist ja sentimentaalsevõitu rahvusromantismist, aga oma siiruses siiski sümpaatne ettevõtmine.
Raivo ja Ramuel Tafenau eestvedamisel kesksuvises Haapsalus esimest korda toimunud „Taff:fest“ õnnestus igati ja rõõmustas publikut.
Läänemeri on noor, pidevalt muutuv ja arenev elukeskkond ja inimene on Läänemere ökosüsteemi üks osa.
„Reis Kreekasse“ pole iseenesest halb film, aga mõjub pärast kolme eelmist osa võrdlemisi tühja ja üleliigsena.