Karl-Siegbert Rehberg: „Patriootlikud Eurooplased Õhtumaa Islamiseerimise Vastu – kui ma neid sõnu esimest korda lugesin, mõtlesin, et need peavad olema inimesed, kes ei tea üldse, mida tähendab „õhtumaa“.“
Sveta Grigorjeva: „Mulle on kunstis oluline, et mind kui lugejat või vaatajat ei peetaks lolliks. Ma keeldun pidamast oma lugejat lolliks.“
Sveta Grigorjeva raamat „american beauty“ on esmajoones üks vaateava tema ellu ja elulukku. Muu hulgas kohtab seal kattuvusi nähtusega, mida nimetatakse luuleks.
Miks peab pidevalt meelde tuletama, et propaganda on kurjast, ja kas Eesti venekeelsel meedial on kontseptsioon?
Tänavuse PÖFFi võistlusprogrammides peegeldus kõrgendatud huvi purunenud perekondade ja suhete vastu.
Kuigi ühegi tänavu ilukirjanduse Finlandiale kandideerima nimetatud romaani tegevus pole paigutatud nüüdisaega, räägivad need tänapäeval kirjutatuna paratamatult ka meie ajast.
„Juveliiri juubel“ on inglaslikult stiilse, sardoonilise dialoogiga ning suisa mitmekordse vaimuka puändiga kütkestav näitemäng.
Akustikaga arvestajate ja aeg-ajalt ebasoodsale juhusele vastu astujate kõrval on hulk neid, kes oskavad kõla ja ruumi haruldaselt hästi esituse kasuks tööle panna.
Selle vahel, mida igatseme, ja selle vahel, mis lõpetab tsivilisatsiooni, on vaid õhkõrn vahe. Kui sedagi.
Kui küsida, miks on Kurismaa masinad nagu nukumeistri veidrad mängulised ukerdised, siis tuleb vastust otsida pigem ulmežanrist kui kineetilise kunsti ajaloost.
Kunsti ei ärata ellu ainult näitused, vaid oluline on ka kunstist rääkimise viis, publiku huvi ja see, kuivõrd muuseum seda väärtustab.
Kui nüüdismuusikale anda hümni ülesanne, on oht, et kaob selle võime küsimusi tõstatada ja dünaamikat tekitada.
Üllatuslikult kõlas kontserdil enamasti koos regilauluga rahvusromantiline diatooniline mõmin, mis on meile jõudnud teatavasti saksa kooritraditsiooni kaudu.
Eesti Rahvusballetti tuleb tunnustada julguse eest anda kolmele koreograafitee alguses lavastajale – Tiit Helimetsale, Eve Mutsole ja Jevgeni Gribile – võimalus luua lühiballett.
Martin Alguse näidend „Midagi tõelist“ on vahe nagu habemenuga: terav, täpne ja meisterlikult tehtud.
Airis Erme on end luulest läbi immutanud ja nõristab nüüd uut tõmmist nagu ravim- ja maitsetaimeteed.
Taani uues arhitektuurikeskuses on huvitav vaadata maja ruumilist kokkupanekuviisi, s.t mida nüüdisaegses kultuuriasutuses tähtsaks peetakse.
Glüfosaadi Euroopa Liidu kasutusloa pikendamise kronoloogia. Kuidas luua korda arvamuste kaoses?
Kultuurriigis ei lõpe kujundustöö kunagi, kuid väikse Eesti hariduselus ei peaks pidevalt eksperimenteerima, vaid jätkama meile sobival, arukalt ajakohastatud sissetöötatud rajal.
Meie poliit- ja kultuurielu läbib antiintellektuaalsus, mida toidab demokraatia kohta käibel väärarvamus, et mõne võhiklikkus on sama hea kui teise teadmised.
„Sveta Grigorjeva ≠ Sveta Grigorjeva“, intervjuu Sveta Grigorjevaga
Mihhail Trunin, „Vene keelest vene keelde“
Eesti arhitektuuripreemiad 2018
Kai Aareleid, „Brand nimega Finlandia“
Martin Saar, „Antiintellektualism ja bürokraatia haridust lämmatamas“
Janek Kraavi „Post-sõnastik XLIV. Depressiivne realism“
Airis Erme „Räägime homme“ ja „Tiibadega tigu“
„EV 100“ kontsert „9 hümni vabadusele“