Kuigi Dirty Printmakers ei taotle ühtset ideelist kontseptsiooni, tundub, et mitmetest osariikidest graafikud on ammutanud ideid samast allikast. Krasowski lisab religiooniloole oma kommentaarina üüratus koguses kolpasid ja madusid. John Hancocki graafilised lehed haakuvad samuti n-ö tumedate teemadega. Kui võrrelda Hancocki graafikat muusikaga, siis oleks tegemist äärmusliku variatsiooniga death või heavy metal’ist, millel on haruldasel kombel meloodiline kompositsioon.
Ühendriikide graafikaga võrreldes jätab eesti oma tunduvalt pehmema mulje, ükskõik millest see siis ka tingitud pole. Peeter Alliku „Sead” või lihakamakad mõjuvad vihaste ameeriklaste loomingu kõrval helgete vihjetena sellele, mis on maailmas ilus ja oluline: hea toit, täis kõht ja õiglus (radiaatori külge aheldatud president Konstantin Päts). Marko Mäetamm tõestab, et portselanimaal võib edukalt eksisteerida väljaspool käsitööringe ning lugu vereimejalikust perest ja kontideni ära söödud jõuluvanast ei tundu üheski valguses traagiline. Huumor näib olevat eesti graafikute üks meelistööriistu: ka Toomas Kuusingu linoollõigetes kohtab boschilikku absurdi ja allegooriat tänapäevases kontekstis. Rühmitus Siht läheneb ainesele käimlahuumoriga, kus on aga oskuslikult hoidutud labasusse langemisest. Graafika ja ruumiinstallatsiooni ühendamine näitusel „Sisu” on samuti õnnestunud lahendus. Keset kaubanduskeskust on tühi boks, kus asub puidust välikäimlat meenutav ehitis. Lähemal vaatlusel selgub, et tavapärast istumiskohta asendab svamm ning potikaanega saab paberile trükkida sõna „sisu”.
Seda, et graafikast on saanud eksperimentide tallermaa ning kaugenetud on trükipressi ainuvõimust, tõestavad hästi ka Marko Nautrase isikunäitus „Delfiini armastus” („Dolphin Love”) ja läti kunstniku Pauļa Liepa popkunsti ja masstoodangut kritiseeriv väiksetiraažiline väljapanek Port Artur 2 kaubamajas. Iseenesest on kaubamaja graafika eksponeerimiseks ideaalne koht: kaubanduskeskuse valge kuubi formaadis ruumid on sobiv pind kunstile, publikut on rohkem kui galeriis ning kaubanduslik keskkond moodustab graafikale kui massiliselt reprodutseeritavale tootele huvitava taustsüsteemi. Nautras ja Liepa on oma näitusega tabanud hästi kohaspetsiifilist mõõdet, tõstatades graafika võimaluste ja funktsioonide küsimuse. Mõlemad kunstnikud kinnitavad mõtteviisi, et graafikal võib olla harukordne aura, mille Walter Benjamin selle kunstiliigi puhul on välistanud. Nautrase teos kujutab endast seltskonnamängu dokumentatsiooni: eesistuva inimese seljale joonistatakse kujutis (delfiin). Tulemuseks on abstraktsioon, mis väljendab inimkäe individuaalset käekirja ja kopeerimise võimatust. 2008. aastal Kaliningradi biennaali grand prix’ võitja Pauļa Liepa kollograafiatehnikas popihõngulised tööd hambapastast, teest või tuletikkudest on valminud üliväikestes tiraažides. Iga tõmmis erineb teistest, idealiseerides sel viisil teose ainukordsust ja kunstniku jumalikku puudutust.
Eraldi väärib märkimist Jaan Klõšeiko, Jüri Arraku, Raul Meele ja Leonhard Lapini ühisnäitus „Vabaduse väljak” Endla Teatrigaleriis. Jaan Klõšeiko on Eesti kultuuriringkondades hästi tuntud kujundusgraafik, kes 1960. aastate keskpaigast on dokumenteerinud näituste avamisi, performance’eid ja kunstnike ateljeedes toimuvat. Jaan Klõšeiko fotodokumentatsioon on eksponeeritud vaheldumisi Arraku, Meele ja Lapini graafiliste lehtedega. Aastakümnete-taguste näituste fotod, mis on seintele paigutatud vaheldumisi eesti graafika kuldvaramusse kuuluvate teostega, moodustavad huvitava rütmi. Arraku ja Meele varajased teosed 1960.-1970. aastatest annavad praegusele vaatajale aimu tolleaegse avangardi kujundikeelest. Nende teosed ei ole ainult Klõšeiko fotode illustratsiooniks: vanameistrite noorepõlveteosed on ajadokumendid nagu ka ajastu jäädvustanud fotod. Näitusel tõstatatakse huvitav küsimus kunstiteose ja dokumentatsiooni piiridest. Klõšeiko fotomaterjal ei ole ainult päevakajaline neutraalne infoallikas, tema töödest leiab ka lavastuslikke momente ja isiklikke vaatenurki. Klõšeiko ainus püüdlus ei ole kindlasti mineviku „vangistamine”, tema fotodes võib näha tabamatu individuaalsuse essentsi tabamist. Näiteks ei kujuta ta Aili Vinti 1977. aastal näituse avamisel juhusliku möödakäijana. Vint on hoolikalt sätitud fookusesse koos eksponeeritud töödega, moodustatud on läbimõeldud kompositsioon, mis rõhutab looja seotust oma loominguga. Endla Palmisaali päikesepoolses saalis asetseb Leonhard Lapini erisektsioon. „In graafikal” esmaesitletud suprealistlik sari „Oodid ja partiid” on eelmisel aastal Tallinna Kunstihoone galeriis väljas olnud „Sisevaatluste” õnnelik jätk. Tookord arvas kunstnik, et see jääb tema viimaseks isikuväljapanekuks. Eesti avangardistliku kunsti isa miksib endiselt juba tuttavas kujundikeeles ida ja lääne hoiakuid, kaubastumist sümboliseerivaid triipkoode, münte ning vihjeid ida filosoofiale.
Tõnis Laanemaa retrospektiiv Pärnu keskraamatukogus tähistab kunstniku 75. sünnipäeva. Lisaks aastakümnete-pikkuse loomeperioodi jooksul sündinud graafilistele lehtedele, plakatikujundustele ja eksperimentaalsetele pliidiraua-põletuse tehnikas valminud töödele eksponeerib kunstnik juba museaalse väärtuse omandanud töövahendeid, nooruspõlvepilte, isiklikke dokumente jne. Autobiograafiline näitus jutustab nii kunstniku elu- kui ka loomeloo, need võtab kokku ka avamisel näidatud dokfilm.
„In graafika” tõestab taas, et Tallinna graafikatriennaal üksi pole piisav, et noppida kvantiteedist välja kvaliteet. Graafika näol on tegemist elujõulise kunstiliigiga, mis vajab laialdast tutvustamist. „In graafika” ei too meile ainult n-ö kõige värskemaid trende. Näitused annavad hea ülevaate kohaliku graafika arenguloost kuuekümnendatest aastatest tänase päevani ning avavad ka vaateakna välismaisele graafikamaastikule nii keskse kui ka alternatiivse välja mõttes.
