Tallinnas tagasi astusin sisse Draakoni galerii näitusele, mille ühelt maalilt vaatas vastu väga tuttav nägu. See kuulus kellelegi, kes mind paar aastat tagasi esimest korda tolle tiigi juurde oli juhatanud. Õieti on pildil „Identiteedi küsimuses” kaks inimest, aga ainult üks nägu; nii sellel, kes ülikonda riietatud, kui ka kleidiga daamil on üks ja sama, iseendale otsa vaatav ja küsivalt ootav nägu. Selles ootuses on ärevat tiivarabinat ja teadmist, et keegi meist ei ole üksi, ja kõige ohtlikum tunnistaja peitub kusagil iseenda sees, ning temast ei ole võimalik niisama ohutult distantseeruda, nagu tuvid pealtvaatajast eemalduvad lihtsalt tamme latva tõustes. Kunstnikul ei ole ka tiibu, on ainult mõte; aga mõte võib kanda ainult poole maani, ning siis ootamatult nõrkeda ja kandami maha pillata.
Kui kunstnikul on pildil mitu pead, aga need on ühesugused, ning mitu keha, ja need on erinevad, siis peab ju küsima: kas mõtted nendes peades on identsed või need erinevad? Kas need pead kuulavad keha sõna, kusjuures igaüks ajab oma joru, või kalduvad need rohkem ühtsemate ideaalide poole, kuulamata keha ja selle instinkte? Eks tegele igaüks meist päevast päeva oma jonnaka kehaga, millel on omad tahtmised nagu lapsel, ja mille tahtmisi peab aina maha suruma, süstemaatiliselt ja halastamatult, muidu võtavad need üleni võimust. Sellises dilemmas on oma osa ka kunsti eksistentsil laiemas mõttes, mis on vaevaline, sest sõltub nii väga materjali raskest, vintskest olemusest. Kui kirjanik kirjutab paberile ja helilooja vajab loomiseks peamiselt instrumenti, siis kunstnik peab kokku kuhjama meetrite kaupa kallist lõuendit, värve, lahuseid, pintsleid, molberti jm, nii et lõpuks, kui kõik vajalik olemas, on mõte kuhtunud, kallis idee ära kulunud ja unustatud, jõud raugenud. Kui kunstnik siis veel ka elama peab, hoolitsema ja õpetama, kuis ta siis jaksakski – korralikult, lõuendile ja maksimaalsel tasemel? Kas ta jaksab lati upitada nii kõrgele nagu vaja, et üritada sellest üle hüpata? Sellest tiivarabin, hirm vette langeda, kus kõik teisedki ümberringi rabistavad; mure ja äng – ning ometi sünnitab just äng sellist loomingut, mis meelde jääb. Mis jääb vaikuses kõlama, ja jääbki kõlama.
Mari-Liis Tammi – uinunud Simson
Simson puhkab õiglase und, tema tugevus ning nõrkus on nähtaval. Lausa pealetükkivalt kaitsetuna on ta juuste jõud välja laotatud: Simson puhkab. Ja unetul inimesel, kes samuti tema kõrval puhkama peaks, tekib igasugu mõtteid: et missuguseid unenägusid ta seal näeb, kindlasti oma suurtest kangelastegudest, mida ta tänu oma ebatavalisele jõule teha on võinud ja veelgi teeb. Tema on ju eriline, kangelane, mitte nagu kõik ülejäänud inimesed. Kadedus ja veel miski võtab maad selles, kes unetuna vaatleb, ja ta mõtleb: kui võtaks õige käärid ja siuh! erilisus olekski läinud. Elus on ju nii, et kui keegi on kangelaslik või eriline, ning ühtlasi kättesaamatu, siis imetletakse teda, aga kui inimeses omaenda kõrval on natukenegi erilisust või õilsust, siis võtab tigedus maad ja imetlus kaob ruttu. Kui võtaks õige käärid, siis magaks minu kõrval peagi päris tavaline inimene nagu kõik teised, mõtleb unetu. Ja võtabki käärid. Simsonis oli vist Delila jaoks liiga palju head, tugevat, õilsat jõudu. Kangelast armastada on palju raskem kui tavalist inimest, sest kangelase elu kuulub paljudele, kuulub kõigile; see tähendab, et ei kuulu kuigi palju tema armastatule. Kui keegi kõigest hoolimata on ikkagi suur; kuni tema juuksepahmakasse peidetud jõud on veel avastamata ja saladuses hoitud, kannatavad kangelase lähedased tema tegude suuruse all. Perekonnaliikmed kannavad osa sellest kõigile inimestele õnne toovast headuse raskusest, kuigi nad seda kanda ei tahaks. Seetõttu on üsna mõistetav nende inimlik, sageli allasurutud ja varjatud soov vähendada suurust, eemaldada, ära võtta – et tekiks keegi, kes on lihtsalt nagu kõik teised; ühine koorem oleks siis natuke kergem.
Andres Koort – maa ja taeva tasakaal
Nagu Vargamäel usuti, et ilma valitseb mingisugune jumalik tasakaal, ja hoiatati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamata järgnema nutukisa, nii on ka sel suvel Draakonis teiste kõrval väljapanek, mis meenutab peenetundeliselt, et on olemas november. Suur osa tallinlasi vaatab kogu aasta jooksul iga päev vähemalt korra või paar merele ja teab väga hästi, kui vähe on neid päevi, mil meri on selline nagu praegu. Ja kui me paari kuu pärast põllule vaatame, võime näha maad, mis on niisugune nagu Vargamäe Mari kartulivõtt, kui aina udutab vihma ja kõik on ühte värvi. See on meie sees ja meie oma ning me teame, et kui mere äärde minna ja vett katsuda, on ta ikka ühesugune märg; kui põllu äärde minna, siis on muld katsudes alati pehme. Me ei heitu hallist, kuigi meile meeldib sinine ja roheline; ega külmast ja niiskest, kuigi tavaliselt armastame rohkem ikka sooja. Meeled on erksad, võib-olla just tänu halli ja sinise vaheldumisele; silmad näevad halluse erinevaid varjundeid ja oskavad neid värvidena nautida – kas või sellepärast, et need kuuluvad harjunud maastiku juurde.
