Haridusministeeriumis on valminud määruse eelnõu, kus sõnastatakse nõuded üldhariduskoolide õppe- ja kasvukeskkonnale. Sealt leiab palju tervitatavat. Näiteks öeldakse, et koolis tuleb kujundada keskkond, mis hoiab ja tugevdab õpilase tervist, seal peab olema koht rataste jaoks ning kooli maa-alal peab liiklemine olema korraldatud turvaliselt. Kuid eelnõu seletuskirjaga nõutakse muu hulgas sedagi, et kooliõue muru/hein jms peab olema mõistliku kõrgusega ja soovitavalt pügatud, et lapsed seal joostes ei komistaks ega kukuks ning et vähendada puukide levikut. Millele need soovitused toetuvad, jääb ebaselgeks. Pigem tundub, et need lähtuvad täiskasvanute hirmudest, mitte soovist kasvatada terve ja eluterve ellusuhtumisega, keskkonda austav täiskasvanu.

Hirm looduse, puukide ja heina ees saeb lõpuks sedasama oksa, kus ise istume. On asjatu loota, et laps, kes kasvab steriilses ja loodust pelgavas keskkonnas, hakkab täiskasvanuna oma ümbrust armastama ja mõistma ning sellesse empaatiliselt suhtuma. Berliini tehnikaülikooli linnalooduse uurija professor Ingo Kowarik on osutanud, et laste ja noorte kokkupuude looduskeskkonnaga on drastiliselt vähenenud. Kui puudub võimalus loodusega kokku puutuda, siis ei saada ka aru looduse toimimisest. Seetõttu peetakse loodust ohtlikuks, seda ei osata hoida ega hinnata. Kas lapsed, kes kasvavad steriilses ja vaid pügatud muruga keskkonnas, oskavad täiskasvanuna hoida ja kaitsta metsi, niite, randa ja muid loodusväärtusi? Sellele tuleb mõelda ka kooliruumi kavandamisel.

Pideva keelamise asemel tuleks kirja panna ja määrata koolihoovi kavandamise võimalused, lähtudes põhimõttest, et õu saab toetada vaimset ja füüsilist tervist.

On omajagu uuringuid, mis näitavad seost tervise ja elurikka keskkonna vahel.¹ Looduskeskkond, mis pole pügatud muru, on oluline lapse füüsilise ja vaimse arengu, pingete maandamise ja iseseisvuse seisukohalt. Sellel on ka positiivne mõju õppimisvõimele ja seostamisoskuse ning tähelepanelikkuse kujunemisele. Kus tohib püksi­põlve katki kukkuda, mudas sumbata, suure vihmaga katuseräästa all kümmelda, aia peal ronida ja kivilt kivile hüpata? Miks siis mitte kooli­hoovis? Kooliskäimine tähendaks justkui automaatselt normeeritud lapsepõlve.

Minu kodutänava otsas on park. Tavaline Tartu park, kus eriti midagi ei toimu. On mõned pingid, pinksilaud, kiik, karu skulptuur, mis kunagi ammu oli purskkaev. Selle pargi kõige suurem atraktsioon pole aga mitte ronimispuu või pesakiik. Koolilaste seas populaarsele pargi servas asuvale R-kioskile pakub samaväärset konkurentsi hoopis üks murdunud ja haraline puu. Parematel päevadel on see lapsi täis nagu elektritraat pääsukesi. Lastele meeldib mängida oma reeglite järgi ja standardi­vabalt – väheke ohtlik võiks nende arvates ikka olla.

Linnades on aina vähem vaba mängu alasid, kus saab ronida, loovalt mängida, turnida ja niisama fantaseerida. Mänguväljakud on toredad, kuid standardiseeritud kiiged, turnimispuud, kukkumist pehmendavad pinnakatted jms on mängust teinud toote, millega tuleb mängida nii, nagu mänguvahendi tootja ja selle paigaldaja on ette kirjutanud.

Suurte inimeste töökeskkond on aasta-aastalt aina mängulisem: kiiged, kott-toolid, venitamisseinad kontorites ja kõnnikoosolekud kannavad hoolt, et tööl igav ei hakkaks. Seevastu väikeste inimeste töökeskkond ehk mängu­väljak ja hoov kipub olema aina igavam ja üheülbalisem ning suruma lapse mängu raamidesse. Nüüd on nõuded ja ettekirjutused jõudmas ka koolihoovidesse, kus lapsed veedavad väga suure osa oma päevast.

Eestiski on tehtud uuring, mis näitab, et lapsed, kelle koduümbruses on rohkem loodust, on vähema tõenäosusega allergilised.² Looduslik koolihoov pole lastele ohtlik. Puukide ja kõrgesse heina takerdumise ning kukkumise asemel ohustavad lapsi vähene liikumine, mootorsõidukite heitgaasidest saastunud õhk ning nutisõltuvus.