Kõigi tippude kõrval, mida teatripäeval möödunud teatriaastast tähistame, on võimatu mööda vaadata ühest suurest mustast august, mille jälg on ilmselt sama tugev – juulist saati ei ole meie seas enam näitleja Jörgen Liiki. Tuhanded küsimused jäid küsimata, kuid hea on teada, et mõned said siiski ka küsitud. Raamatu „Teater NO99: kokkuvõte“¹ esitlusel möödunud aasta veebruaris vestlesime Jörgen Liigiga viimast korda, teemaks näitlemine teatri NO99 lavastustes (tõsi, nagu selgus, ei pruugi „näitlemine“ olla siin täpseim mõiste) ning kuulajaiks kohvikutäis rahvast Sakala 3 teatrimajas. Oli lühike, aga sisukas, töine, aga soe vestlus. Et samad ideaalid ja püüdlused ei jätnud Jörgen Liiki maha ka pärast teatri NO99 sulgemist, iseloomustab räägitu tema hilisematki loomingut.

Karin Allik: Mis tundega vaatad tagasi ajale, kui töötasid teatris NO99?

Jörgen Liik: Tunnen ennast privilegeerituna, et sain alustada oma teekonda koos tipptasemel kunstnikega, kellest nii mõnedki said hiljem mu sõpradeks ja mõttekaaslasteks. Peale selle oli võimalus käia mängimas üle Euroopa – päris rock’n’roll. Ma ei võta seda kuidagi ülbelt, saan selgelt aru, millised võimalused mulle tookord sülle langesid.

Allik: Kuidas kujundas see loome­periood sind näitlejana? Alustasid tippkunstnikega koos …

Liik: Tegelikult jätkame ju siiani: üks peatükk sai läbi, ent minek ei ole lõppenud. Aga kuidas see mind muutis? Ma ei tea, võib-olla tuleme selle juurde hiljem tagasi.

Allik: Olgu nii. Oleme sinuga varem rääkinud ansamblimängust, kui tegin oma magistritöö tarvis intervjuusid. Mulle väga meeldis, kuidas sa tookord sõnastasid, mida tähendab näitlemine: see võib olla nagu pistoda, mille tõmbad etenduse käigus korraks välja, teed siuh-säuh, aga paned selle siis taskusse tagasi ja oled edasi. Võib-olla on su arusaam näitlemisest vahepeal muutunud, aga räägi, mida tähendas näitlemine just teatri NO99 lavastuste puhul. Ja mida tähendas roll?

Liik: Suurt mitte midagi. See pistoda näide jäi mulle külge healt sõbralt Juhan Ulfsakilt, kes ütles seda, kui olin noor ja olime äsja tuttavaks saanud. Näitlemine on nagu pistoda – mida teravam see sul on, seda parem. See jäi mulle kohe külge, tundus olemuslikult nii õige. Et milleks teravate nugadega kogu aeg arutult vehkida.

Aga teatri NO99 kontekstis ei tähenda see suurt midagi, sest need sõnad ei aidanud meil kunagi jõuda lähemale sellele, mida otsisime. Need ei olnud niimoodi laetud. See ei ole kuidagi halvustavas suhtes millegi muuga, aga meil arenes oma keel, oma sõnavara. Meie meetod oli – ma mõtlen, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga, trupi tuumaga – sageli selline, et hommikul kell 11 läheme saali, hakkame koos minema ning kell 15 tuleme välja. Mitu nädalat järjest improviseerime. Sageli hakkas juhtuma alles lõpu eel, peale kolmandat tundi, kui kõigi kehad olid juba sellises seisundis, kus keegi ei mõtle enam midagi, vaid kõik käituvad. Ja kui tekkis mingi hetk – vohh! –, et see materjal nüüd avaldus kuidagi, siis panid sellele justkui raami ümber. Järgmisel päeval järgmine raam, ülejärgmisel päeval järgmine – ja neid vahesid siis pärast kokku näidelda on üsna … noh, palju õnne! See oleks sama, nagu näidelda ennast Tallinnast Tartusse.

Allik: Aga kui sõna „näitlemine“ ei olnud tähenduslik, siis too näiteid sõnavarast, mis oli.

Liik: Üks asi, mis pole näitlemine, aga mis aitas neid hüppeid teha – mida ma õppisin ja mis mulle sobis –, oli statement’iga mängimine, autorlusega mängimine. See ei pannud kahtluse alla lavastaja, kunstniku või dramaturgi positsiooni, aga see oli see, kuidas me mängisime. See on ka see, mida me praegu edasi teeme. See on alles jäänud.

Jan Kaus ja Liina Jääts ütlesid siin varem, et NO99s mängiti igat etendust nagu viimast, aga seejuures ka nagu esimest – ja enam-vähem nii oligi. Nii õnnestumised kui ka ebaõnnestumised seati kõik kahtluse alla.

Allik: Lisaks statement’ile mainisid sa ühes vestluses ka sõna „akt“ – et lavastus koosneb aktidest. Mida see tähendab?

Liik: See tuleb kõige eredamalt esile „Hüsteeria“² näitel. Kuidas seda rolli kaudu analüüsida – üpris võimatu. Ka „Kõntsa“³ puhul see ei toimiks – eesmärk on teine, alus on teine. Küsimus oli mingi võimalikkuse tõestamises, etendusest etendusesse ja proovist proovi. Või kui „Kõntsast“ kuidagi veel sai välja lugeda, et kuskil on roll ja keegi on boss, siis „Hüsteerias“ inspireeris mind väga, et laval oli üksus, kes virutas koos. See oli teadlik suund, mis algas juba „Revolutsioonist“⁴, aga „Hüsteerias“ kujunes see tõesti tugevaks. Kõigepealt naeran, seljas kampsun tekstiga „Girls Unite“, siis lasen endale voolu pähe ja olen veeklaasi taga Hitler … no pane see kokku.

Allik: Seega ei ole see üks roll, vaid aktide jada?

Liik: Jah. Kui ma NO99 truppi läksin, siis mulle meeldisid väga need meie omavahelised tahtmised ja ideaalid. See ei ole mingisugune saladus, et tahtsime olla kunstnikud. Keegi võib ju omaette nahistada ja mõelda, et mis kunstnikud nad siis ikka olid, aga see on suva. Minul täitsidki need unistused ja utoopiad selle teatri sisu. Lihtsalt 99st nullini oskavad kõik lugeda, see pole eriti suur kunsttükk. Ja kui mu CV lahti lüüa, siis mitu rollinime sealt leiab? Ma oleks nagu 20 korda oma nime all mänginud, aga seda me ju tahtsimegi, et meid ei saaks …

Allik: … tegelaste nimede järgi nimetada?

Liik: Jah. See ei ole mingi bravuur, vaid lihtsalt, et meid ei huvitanud rollide tegemine.

Allik: Mul oli mõeldud järgmiseks küsimuseks, mis hetkel tekib roll. Aga kui sa ütled, et see sõna pole NO99 lavastuste puhul täpne, siis pean küsimuse pisut ümber sõnastama. Tegin oma bakalaureusetöö tarvis kunagi intervjuu Tiit Ojasooga, kes selgitas, et tema meelest ei ole näitleja ilmumine lavale ilma rollita võimalik. Kui hakkad moodustama osa lavastustervikust, siis paratamatult midagi sinus muutub, sa ei ole enam lihtsalt sina ise. Kuidas sina seda näed?

Liik: Jah, lava ei olegi loomulik koht. See on koht, kus sul on võimalik muutuda, transformeeruda. See ongi antus. Sellepärast ma ei vaevagi oma pead, kellena ma lavale lähen, kes ma olen. Mind on alati inspireerinud muusikute olemine: nemad ka ei saada ainult flööti lavale – flööt on ju lihtsalt vahend. Live’i olukord inspireerib mind rohkem kui näitlemine. Kas Nick Cave või Nina Simone on näinud vaeva sellega, mis rollis nad lavale lähevad?

Allik: Aga kui võrdled teatris NO99 tehtut sellega, mis ülejäänud teatrimaastikul samal ajal toimus, siis mida te sinu arvates teistmoodi tegite? Ma ei pea silmas, et oleksite end kuidagi teistele vastandanud, aga püüaks selle teatri spetsiifika täpsemini välja joonistada.

Liik: Mul tuli üks asi meelde. Kui ma eile üritasin oma mälu värskendada … reede õhtu, mis sa ikka teed – guugeldad oma nime. Mul jäi suu lahti, kui selgus, et ma töötasin NO99s viis aastat, sest see tundus palju pikem aeg. Tuli meelde Jevgeni Zolotko, kes oma viimase isikunäituse avamisel ütles, et kunstnikuna on tal nii intensiivne elu olnud, nagu ta oleks oma saatusest ette elanud. Mul on ka tunne, nagu oleksin seda 20 aastat teinud.

Kui olin ennast guugeldanud, mõtlesin, et ah, mis ma ikka võrdlen – toob alati kuskil tüli. Aga siis leidsin internetist „Kõntsa“ kavalehe, nii et ma ühe asja ikkagi selle vaatluse tulemusena ütlen. Olen päris palju kuulnud eri põlvkonnast näitlejatelt, ka oma põlvkonna näitlejatelt, viimati vist Tartus pärast „Pigem ei“⁵ etendust: kui tore, et te lõpuks valmis materjali tegite. Kogu aeg kuulen, et „te võiks ikka materjali ka teha“. See on mind alati pannud imestama. Ja siis ma leidsin „Kõntsa“ kavalehe, loen ette: „Autorid: Sibelius, Stockhausen, Juhkam, Mozart, Nine Inch Nails, Pinter, Sologub, Miłosz“. Ma ei tea, minu arust on nagu materjali küll.

Alati räägitakse Peter Brookist ja tsiteeritakse, kuidas inimene tuleb üle lava, keegi vaatab ja kohe sünnibki teater – kus on siin materjal! Aga kui tegema hakatakse, siis mõeldakse, et üks inimene võiks ikkagi olla selle laua taga üles kirjutanud. Mida kauem aega tagasi, seda parem. Mida võidunum ja vanem see köide on, seda rohkem on tal kaalu.

Siit hakkab vist ka kooruma see, milliseks on aeg NO99s mind näitlejana muutnud. Me ju ei vältinud materjali sellepärast, et ei olnud raamatukogukaarti või ligipääsu näidenditele, vaid see lihtsalt ei köitnud. Mäletan väga hästi seda, kuidas pärast pikki ja õnnestunud improvisatsioone oli Tiit (Ojasoo – toim) jube õnnelik – et sellist asja ei mõtle laua taga välja. Meie keel oligi selline, et seda ei mõtle laua taga välja. Kui improviseerisime neli tundi, siis selleks läkski nii kaua aega, et ühel hetkel ei jaksatud enam asju välja mõelda. Niikaua, kui mõeldi välja huvitavusi ja üritati neid iga hinna eest suunata nii, et midagi juhtuks, siis seda soovitud kvaliteeti ei tulnud. Nii et jah – materjal. Mõtlemine materjalist.

Allik: Nagu sa ka juba otsapidi viitasid, on nende lavastuste puhul näitlejatöödest olulisem see, mida te koos saavutasite. Kuidas te oma ansamblit lõite ja koos hoidsite, et see nii intensiivse töö juures ära ei vajuks?

Liik: Mulle meeldib mõelda: me hoidsime seda nii, et me kogu aeg lõime seda. Selle vundament oli hommikul proovisaalis ja õhtul etendusel. See on siiamaani nii. Midagi ei ole enesestmõistetav – õnnestumine on ainult hetk. Nõudlikkus materjali vastu, mida me teeme. Kõik selle hüvanguks.

See valem ei toimi nii, et üks on hea ja teised on nagu on. Ega ka vastupidi, et kõik saavad asjast aru, aga üks ei saa. Niimoodi oleks võimatu mingist piirist edasi areneda. Ükski neist lavastustest ei olnud valmis, alati oli kuhugi edasi minna, sest me tahtsime – ja siiamaani tahame – teha nõudlikke, keerulisi lavastusi, et põnevam oleks. Ma arvan, et nii hoidsimegi: kogu aeg sundisime kahtlema ja taaslooma. Kas see on adekvaatne vastus?

Allik: On.

Liik: Need asjad võivad kõlada ka väga pidulikult, paatoslikult …

Allik: Ma ei ütleks.

Andrei Liimets: Juttu oli intensiivsusest, üle piiride minekust, aktide vahel hüppamisest ja proovide tegemisest nii, et keha oli täiesti läbi ja mõtteid enam ei olnud. Teatri NO99 tegutsemisajal ei räägitud veel nii palju vaimsest tervisest, aga praegu on see rohkem teemaks. Kas oled sellise intensiivsuse ja piiride kompamise juures oma vaimsele tervisele tähelepanu pööranud? On see ajas kuidagi muutunud?

Liik: Ega ma midagi selleks teinud küll ei ole. Aga see pole mind ka haigemaks teinud. See käis ikkagi sellisel moel, et piir selle vahel, mis toimub laval ja mis mitte … kui ise selle kuidagi ära kaotad ja tood väga isiklikud asjad letti ega anna neid ära, ei tee neid materjaliks, siis võib-olla läheb tõesti keeruliseks.

Üksteise vastu halastamatus – see kõlab ilma kontekstita nagu, et mida te küll seal tegite, aga see halastamatus oli tööpõhine. See oli samal ajal teise aitamine: sa ei lase tal ära kukkuda, vaid aitad kuhugi jõuda. Sa ei jäta ühtegi asja tähelepanuta, ükski asi ei jäta sind külmaks. Aga armastus on selle sees a priori – see, et üksteist hoitakse. Sellist seljatagust, nagu seal trupis oli, ei olnud mina elu sees kogenud. Kindlasti oli erilaadseid kogemusi, aga mina küll tunnen nii. See intensiivsus, mis seal oli, noorele inimesele meeldis: et kui kakeldakse, siis kakeldakse, ja kui rõõmustatakse, siis päriselt ka rõõmustatakse. See ei olnud kunagi leige. Kui hea tunne see on ka tagantjärele mõeldes. Selliseid lavastusi nagu „Hüsteeria“ või „Kõnts“ ei saa teha, kui ei tunne väga tugevat seljatagust. Need inimesed ei jäta sind kunagi laval üksi. Ja elus ka mitte.