Oleme otsustanud kirjutada, et mõtestada ja mõtiskleda. Me ei tea vastuseid ega saa neid ka üleöö teadma. Meie kirjutame, kuid tegelikult on vaja diskussiooni – see arutelu ei pea jõudma ühiste vastusteni, ent teeks mõttevahetuse avalikuks. 2025. aastal kuulusime mõlemad Eesti teatri auhindade etenduskunsti auhinna žüriisse, kuid käsitleme siin ka teemasid, mis puudutavad teatriauhindu üldisemalt.

Iga aasta 27. märtsil on teatripäev ning teatripäeva galal jagatakse eelmise aasta silmapaistvaimatele teatriauhindu. Eesti teatri auhinnad! Kõlab suurejooneliselt – ja seda põhjusega. Objektiivselt võttes küll jagavad ekspertidest koosnevad salgad kultuurkapitali preemiaid – üks märkamistest teiste seas. Tõsi, kultuurivallas võiks toetavat tähele­panu alati ja igal tasandil rohkem olla. Üks on aga kindel: olgu aasta ja otsused millised tahes, pahameel on garanteeritud. Valikute küsitavuse vitsad peksavad nii viljaka kui ka kasina teatriaasta puhul vaat et ühtviisi valusalt. Ent nüüd tagasi struktuuri juurde.

Üldjuhul on teada, kes kuuluvad eri auhinnakategooriate žüriidesse: etenduskunsti puhul on selleks teatrikriitikud, pedagoogid, keegi visuaalkunsti poolelt või teatrimajade esindajad. Praktiseerivaid (etendus)kunstnikke näeb žürii koosseisus harva, sest a) neil pole oma loomingu kõrvalt aega; b) nad ei ole võimalusest teadlikud; c) nad ei tea, kuidas protsess üldse käib; d) on olnud kuulda, et žüriisse kuuludes ollakse nominentide seast automaatselt väljas; e) kindlasti midagi veel, mille peale praegu ei tule.

Kõigest paeluvast peagi pikemalt, kuid igasse suunda vaadates laiutab kõikjal karjuv kommunikatsioonikõrb. Suhtlus ja infovahetus žüriide vahel ei toimi, justkui tuleks oma valdkonda kiivalt saladuses hoida. Puuduvad kunstnikele suunatud selgitused, millele valikuid tehes toetuti, esitatakse vaid loetelu valituist. Dialoogi puudumise tõttu kerkib küsimusi, mis saaksid avameelselt rääkides vastuse. Kusagil midagi toimub, aga kuidas, miks ja milleks, see on teadmata.

Topeltnomineerimine. On aastaid, kus selgelt kõlavad vaid mõned nimed – rahva hulgas on need tuntud kui tugevad teatriaastad. Nende kõrval leidub aastaid, kui nimistu on väga kirju – keskpõrandale kokku, kõigile midagi. Kuidas suhtuda ühe autori või teose mitmes auhinnakategoorias nomineerimisse? Kas topeltnomineerimine on kunstiline paratamatus või saab seda spektri rikastamise eesmärgil vältida? Taas paistavad siit žüriide omavahelise liiga napi suhtluse kõrvad, mis viivad (vähemalt) etenduskunsti (praktikutest) žüriiliikmete silmadega vaadatuna järgmiste ummikseisudeni:

* Tekib olukord, kus tants ja etenduskunst võidakse kokku liita. Tuhmimal tantsuaastal kiikab tantsuauhinna žürii ikka lootusrikkalt etenduskunsti sfääridesse ja vastupidi.

* Topeltnomineerimine jätab tähelepanuta need, kes muidu mahuksid pärjatute sekka.

* Topeltnomineerimine tõstab tähelepanu alla need, kelle eest mitu žüriid tulihingeliselt võitlevad (teadmata, et tema eest võitlevad ka teised), ja nii jääb pilt monotoonseks.

Kui aga mõni lavastus ongi korraga „palju asju ühes“ ja on neis kõigis võrdväärselt hea, siis tekib tahtmine sellele ka õiglast tähelepanu pöörata. Kui oleks teada, et ühe valdkonna žürii hindaks teda nominatsiooni vääriliseks, kuid teise valdkonna žürii annaks ehk koguni laureaaditiitli, siis kas topeltnomineerimise vältimiseks tuleks selles jagelemises anda lavastus selle žürii hinnata, kes plaanib ta laureaadiks kuulutada? Ja teine žürii annaks siis vabanenud koha võimalike nominentide seast mõnele muule lavastusele? Igatahes on sellise ja kõigi muude jagamiste toimimiseks vaja žüriide suhtlust. Kokkulepped, millised lavastused on just ühe või teise žürii pärusmaa, võiksid vajaduse korral olla omavaheliste arutelude teema.

Viskame õhku kelmikalt ohtliku mõtte: kas ühe eriala auhinnažüriil võiks olla võimalus teise auhinnažürii tegemistes korrektuure teha või valikuid vaidlustada? Ehk mõni lavastus endalegi võidelda? Ei, see pole tants, see on etenduskunst, ja vastupidi. Revolutsioon ja kodusõda ühes! Kui siis ongi selline aasta, et üks lavastus jääb tugevalt silma mitme valdkonna žüriile, siis ehk tuleks sellele anda valdkonnaülene auhind – grand prix!

Lavastajaauhind seda justkui on, aga kui suur on selles koosseisus sõnaõigus etenduskunsti- ja tantsužüriil? Lisaks on jäänud silma, et tihtipeale ei ole nii kunstniku- kui ka originaalmuusika auhinna nominentide seas tantsu- ja etenduskunstilavastusi. Huvitav, kas nende hulgas ei ole siis piisavalt originaalset lavakujundust või muusikat olnud? Ühisžürii ei vaata kõiki tantsu- ja etenduskunstilavastusi ning nii jääbki neile kaks, heal juhul kolm kategooriat.

Kategoriseerimise võimalikkusest. Jahtumise märke ei näita ka arutelu, millise kooliastme tööd on lubatud või kuidas suhtuda teatriauhindadele nomineerimisel huviharidusse. Põhjusi mitte tähelepanu osutada leiab alati, kuid kuidas oleks võimalik ka vastupidine?

Magistritaseme lõputöid on läbi aegade nomineeritud ning mõnel juhul on need pälvinud ka laureaaditiitli. Seejuures on kujunenud tavaks, et bakalaureuse- ja magistritaseme kooliajal tehtud töid Eesti teatriauhindade jagamisel ei hinnata. Kui aga kunstnikul on juba bakalaureusekraad olemas, ta läheb aastate pärast uuesti kooli ja õpingute käigus sünnib teos, siis miks see ei kvalifitseeru nominatsioonile? Professionaalne kunstnik on oskuste täiendamise ajaks justkui konkurentsist väljas.

Samuti tekivad tõrked siis, kui laval on tantsijad, kellel puudub vastav erialane haridus või kes ei saa oma töö eest tasu. Ühest küljest võib öelda, et see on igaühe enda valik, kas ta töötab tasustatult või tasuta, ent see tekitab ka mitmeid laiemaid küsimusi.

Mille tarvis on Eesti teatriauhinnad loodud? Praktikutena näeme neis võimalust silma paista – see omakorda võib mõjutada edaspidiseid töid. Töövõimalustest sõltub aga otseselt loovisiku elukvaliteet. Võime oma tööd armastada palju tahes, kuid seisame selle eest, et ükski töö – sealhulgas tantsija või etendaja oma – ei pea jääma tasuta. Kui tunnustame lavastusi, mille loomisel osalejad ei saa oma töö eest palka, siis jõuame küsimuseni, kas me ei normaliseeri sellega olukorda, kus loometöö võibki jääda tasustamata.

Näiteks kui laval on nelikümmend tantsijat ning lavastus on visuaalselt ja kunstiliselt tunnustust väärt, siis kuidas peaks lavastaja, kes soovib oma tantsijatele õiglast tasu maksta, sellist projekti ellu viima? Kui väljapoole paistab, et sellise mastaabiga tantsulavastusi on võimalik teha, siis tuleb paratamatult küsimus, miks neid ei sünni näiteks suuremates institutsioonides. Põhjus on sageli lihtne: rahastus. Kultuurkapitali võimalused on piiratud ning institutsioonid nagu Sõltumatu Tantsu Lava ei saa endale lubada nii suurt hulka tasustatud esinejaid. Seepärast tuleb mõelda ka sellele, milliseid töötingimusi tunnustussüsteem kaudselt esile tõstab. Ehk on vaja veel mõnda lisakategooriat? Võrrelda näiteks tantsukunsti soololavastust neljakümne tantsijaga suurlavastusega on võimatu. Sellised erandid ja reeglid, et mis kvalifitseerub ja mis mitte, võiksid olla kirja pandud, kättesaadavad ja tegijatele teada.

Praktiseeriv kunstnik žüriis. Millise korra alusel kutsutakse auhinnažüriisse? Eelmisel aastal saatis Sõltumatu Tantsu Lava valitud majakunstnikele e-kirja, milles oli võimalik teha ettepanekuid teatriauhindade žüriide kandidaatide osas. Meieni ühegi teise teatrimaja kutse seda teha ei jõudnud. Seetõttu ei oska ka kommenteerida, kas ja kuidas käib kandidaatide esitamine mujal. Mitme etenduskunsti viljeleva institutsiooni arvamusega üldse arvestatakse? Kuidas saab ennast esitada kunstnik, kelleni kutse ei jõudnudki? Kas erialaliidu kaudu?

Vaadates, kes on olnud läbi aastate (alates 2009. aastast) etenduskunsti auhinna žüriis, siis on sealt leida vaid kaks erialapraktikut: Urmas Lüüs ja Emer Värk. Ning nüüd siis ka meie kaks. Arusaadavatel põhjustel on jäänud kõlama, et auhinnažüriidesse võiks kaasata rohkem praktikuid. Mida tähendab žüriisse kuulumine praktikule? Vaadeldaval teatriaastal tähendas see: a) teatritegemisest teadliku vaheaasta võtmist, et teiste tegemistele kaasa elada; b) muidugi võis sel aastal ka ise lavastusi teha, aga siis tuli arvestada, et need jäetakse arutelust välja.

Aastate jooksul on auhinnažüriidest poole pealt ka lahkutud. Seepärast need kooslused (varem) nii mitmeliikmelised olidki, et säiliks arvamuste paljusus ja võidutseks demokraatia. Eriliselt meeldejäävad on olnud olukorrad, kui žürii liige saab ise nominendiks või laureaadiks. Meenub Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku „… and Blue“, mis võitis 2015. aastal tantsuauhinna. Et vältida huvide konflikti, pidi Nõmmik otsustamise eel žüriist lahkuma. Tantsuvaldkonna inimesed said sellest juhuslikult teada – üks hetk oli nii, siis teisiti. Läbipaistev kommunikatsioon oleks selles olukorras mõjunud kindlasti värskendavalt. Suhtlus nii väljapoole kui ka praktikule žüriis. Milline täpselt on see protseduur, kuidas tegutseda? Ühe võimalusena võiks olla see lahendatud nii:

* Praktik valitakse žüriisse ja tal on sel aastal välja tulemas ka lavastus.

* Kui žüriis jõuab kätte tema lavastuse arutamise aeg, siis ta lahkub ruumist (nii nagu on see nt kultuurkapitali toetuste jagamisel).

* Ülejäänud žürii arutab seda lavastust ja otsustab, kas sellel on potentsiaali osutuda nomineerituks.

* Otsust tutvustatakse praktikule ja tal on võimalik žüriist taanduda. Kui ta soovib žüriis jätkata, siis loovutab ta sellega ka enda võimaliku nominatsiooni.

Kui on soov saada žüriidesse rohkem praktikuid, siis võiks nende nomineerimine olla lahendatud kuidagi teisiti kui automaatselt kriipsu peale tõmmates. Loota ei tasu ainult neile praktikutele, kes vaatlusalusel aastal lavastusi ei tee, on vanemapuhkusel või kel on nominatsioonist suva – jääb veidi väheseks.

Tulevikustsenaariumid. Kui kõike eespool kirjutatut sai käsitletud konstruktiivse tõsidusega, siis jäägu seda virvarri lõpetama helgemal toonil sillerdus. Jah, kunsti ei saa ega tahakski hinnata väga kindlate ja paika pandud kriteeriumide järgi, kuid mõningatest kokkulepitud tegutsemisviisidest oleks kindlasti abi. Näiteks võiks žürii kohe alguses panna paika, mis on sellel aastal oluline. Muidugi võib see aasta jooksul esietenduvaid lavastusi nähes muutuda, sest sellega koos muutub ju ka teatri üldpilt, kuid põhilised väärtused oleksid siiski paigas. Samuti tuleks kokku leppida tegutsemisviisid neil juhtudel, kui žürii põrkab oma töös kokku juhtumite või küsimustega, nagu plagiaadikahtlus, praktik žüriis, topeltnomineerimine, mis tasemel koolitööd on nomineerimisele lubatud jms.

Ei jõua ära oodata, milliseks kujuneb teatriauhindade jagamine siis, kui välja saaks kuulutada ainult nominendid ning laureaaditiitli väärilist ei leidu. Alates sellest aastast on selline võimalus põhimõtteliselt ka olemas ja statuudis märge: „Sobiva kandidaadi puudumisel võib jätta auhinna välja andmata.“ Kui väärilist laureaati ei leita, saaks auhinna­fondi najal kutsuda kokku töörühma, kes asub aastaga toimunut analüüsima, ning edaspidi ollakse sammukese võrra juba targemad.

Need meie mõtted on esitatud lahtiste kaartidega, ootame väga ka teie omi. Muutuste sünniks on vaja arutelu. Ootame vastuskirju, vestlusringe või muid platvorme, kus neid ja muidki teemasid edasi arutada. Olgem julged – ja avalike aruteludeni!