Kujurite ühenduse näituse pealkirja „Paber kannatab kõike” põhjal lootsin teravalt kriitilist ja vaimukalt iroonilist sotsiaal-poliitilist kommentaari. Praegune poliitiline, aga ka sotsiaalne olukord, veel enam selle kajastused meedias, aga ka inimeste kollektiivses teadvuses (või ka alateadvuses) lausa nõuavad seda. Miks mitte paberi kui meediumi kaudu ja abil, et lisada teoste tähendusele, edastatavale sõnumile veel üks kihistus. Mitte mingil juhul ei oota ma poliitilisi pamflette, sest suurepärastes kriitilistes kunstiteostes on lähtutud just oma kogemusest ja vormis kasutatud pigem metafoori kui lajatavat lauskriitikat.

Disaini- ja arhitektuurigaleriis võttis mind vastu aga vaese aja nukker atmosfäär. Näituse enamikus töödes on kasutatud ära küll paberi kui materjali, meediumi võimalus, vormi väljenduspotentsiaal, kuid jäetud kõrvale (päevakajaline) sisuline sõnum. Võib ju vastu vaielda ja osutada igavikulistele väärtustele, eksistentsiaalsele ängile, mis praegusel pimedal aastaajal on iseäranis kerge maad võtma. Eksistentsiaalse ängiga mängimine võib olla (ja vahest peabki olema) tõsiselt võetava kunstiteose lisaboonus. „Paber kannatab kõike” väljapaneku puhul aga on kaotsi läinud nii sõnum kui ka lisaboonus, jäänud vaid ebamäärane kaamoslik virvendus.

Kuid nagu grupinäituste puhul ikka, leiab ka seekord midagi, mis mitte ainult ise, omaette ei osuta huvitavalt millelegi, mis laiemalt korda läheb, vaid moodustab ka mõne teise eksponeeritud teosega dialoogi. Terje Ojaveri veider metsaelukas, kes on peadpidi roninud paberi (või okste) purustamise masinasse, et talve üleelamiseks vajalikke heinu kätte saada, on igati õnnestunud metsa (ja paberi) kadumise metafoor. Iseäranis hästi toimib see koos Ekke Välja endiste (mõned neist vist töötavad praegugi veel) paberivabrikute piltidega kipstahvlite, raamatutega („A4”). Ojaver oleks võinud hääle põhja keerata, mis omakorda oleks masina värisema pannud nii, et karvane pussakas oleks vaataja ees sõna otseses mõttes agoonias viselnud. Dialoog Välja „vaikeludegagi” oleks selgemalt välja joonistunud.

Potentsiaali on teisteski töödes, kuid kas nende liigne krüptilisus, autism või ka esitusviis ei lase sellel välja tulla. Korraldajad on nimetanud väljapaneku lihtsalt näituseks ehk osutanud protsessile, ühele ühisnäitusele teiste seas. Ühistunnet vajavad ilmselt kõik inimesed, ühistunde avaldusena see näitus ka toimib.