Mõistel „digitaalne identiteet“ on mitu konnotatsiooni ja seda saab mitmeti defineerida. Teabehalduses ja ettevõtluses kasutatakse digitaalset identiteeti, kui räägitakse identiteedijuhtimise struktuurist. Teabejuhtidele ja infotehnoloogidele tähendab digitaalne identiteet identiteedijuhtimise strateegiat, identiteediandmete loendeid, andmestruktuure, autoriseerimist, usaldusväärsust ja privaatsust.1 Minu kirjutis puudutab eessüsteemi (front end): mitte ärilise ega tehnilise arenduse poolt, vaid lõppkasutajaid, et vaadelda digitaalse identiteedi üha suuremat kultuurilist tähtsust ning kuidas see mõjutab kasutaja mina-tunnet ja keskkonda.
Michel Foucault on pakkunud välja enesetehnoloogia mõiste, millega kirjeldatakse, kuidas isik konstrueerib identiteeti enda kohta lugude rääkimisega. Tehnoloogiad, mille abil saab identiteete luua, alluvad sotsiaalsele ja psühholoogilisele survele.
Identiteedi konstrueerimist mõjutavad kontekst, suhestumine teiste inimestega ja sotsiaalsed olukorrad, seda ka internetis. Identiteedi konstrueerimise sotsiaalset, kultuurilist või tehnilist protsessi võib võtta ka teatavat liiki vahendusena, kus suhtlusega ei anta infot mitte ainult edasi, vaid seda ka filtreeritakse. Interneti identiteedimängude olemus seisneb selles, et meedium on anonüümne, ja et virtuaalne, kehatu kasutaja peab looma identiteedialase teabe vahendatud kujul.
Siinkohal on oluline pidada meeles just kehatust, sest kehatus peegeldab tõsiasja, et internetikasutajad on visuaalsete ja paralingvistiliste vahendite puudumisel potentsiaalselt vabad ka oma füüsilisest kehast. Tehnoloogia vahendusel toimuvas sotsiaalses suhtluses saab füüsilisi näitajaid, nt rass, sugu, vanus jm visuaalne teave, ähmastada. Vahendatud suhtluses ei ole enam nii selged ka kõne ja kuulmisega seotud tegurid, nagu keel, aktsent ja hääletoon, ning mitteverbaalsed märgid, nagu žestid, näoilmed ja emotsioonid. Identiteeti määravad tegurid, nagu sotsiaalne klass, ühiskondlik positsioon, amet, vanus ja sugu, annavad vihjeid, mille abil suunatakse sotsiaalset interaktsiooni,2 kuid digitaalses keskkonnas ei ole neist eriti palju abi.
Tänapäevased postmodernistlikud identiteediuurijad vaatavad identiteeti kui kulgevat protsessi, mitte kui midagi fikseeritut. Identiteedi esitlemine suhtlusmeedia platvormides ei ole samuti ühekordne sündmus, vaid toimub pidevalt postituse ja oleku uuenduse kaupa. Internetis eneseesitlemine on teatud laadi kuvandi juhtimine, mis iseenesest ei ole sugugi uus idee. Juba Erving Goffman on pakkunud välja, et inimesed loovad teistest teatud kuvandeid, püüdes mõjutada enda kuvandit teiste silmis.3 Goffmani tööle on viidatud kui mikrosotsioloogiale, sest ta pani rõhku sotsiaalse interaktsiooni kõige väiksematele detailidele, näiteks sellele, kuidas muutub näoilme, kui arvame, et keegi meid vaatab, võrreldes sellega, kui keegi meid ei jälgi, või kuidas muutub meie ilme, kui on oodata sotsiaalset suhtlemist.
Ehkki mitme identiteedi olemasolu võib kõlada mingit liiki vaimse häirena, on identiteediuurijate üks põhieeldusi see, et identiteet ei ole ühene, vaid et ennast esitletakse kontekstist sõltuvalt erinevalt kogu elu jooksul. Näiteks esinetakse ühe isikuna abikaasaga suheldes ja teisena võõraga vesteldes või käitutakse oma lapsega ühtemoodi ja ülemusega teistmoodi. Sotsiaalseid suhteid kandvad sotsiaalsed identiteedid kujunevad tajutavate jõustruktuuride, suhete, kontekstide ja rühma siduvusvajaduse põhjal.
Digitaalsed identiteedid moodustavad suhtlusmeedia sisu, just nagu pilt on televisiooni ja heli raadioülekande sisu. Suhtlusmeedia sisu oleneb sisu loojast, just see eristab suhtlusmeediat traditsioonilise elektroonilise meedia sisuloomest. Tim O’Reilly tegi 2004. aastal populaarseks ühendi „Web 2.0“, mis osutab kasutajate loodud internetisisule. Kasutaja loodud sisu on kommunikatsioonitehnoloogia etapiga võrreldes samm edasi. Siis oli peamine kõneaine meediahegemoonia, sest meedia monopol oli käputäie korporatsioonide käes, kellel oli seetõttu sisuloojana tugev jõupositsioon. Võimu nihkumine rahvusvahelise konglomeraadi käest rohujuure tasandil sisuloojate kätte on toonud kaasa sotsiaalseid pingeid ja eetilisi probleeme, sest üha raskem on eristada tootjat tootest. Digitaalse identiteedi puhul on kaubastatud mina identiteediteave ja isikuandmed muudetud tooteks, minast saanud ressurss.
Meedium ei vormi mitte ainult isikuid, vaid suuremaid kooslusi, kogukondi. Kultuuriuurijad on osutanud sellele nähtusele nagu „võrgustatud avalikkus“. Danah Boyd on määratlenud seda kui „avalikkust, mille võrgutehnoloogia on restruktureerinud“.4 Kui Facebooki kasutaja esitleb ennast võrgus viisil, mis ei peegelda tema isikut väljaspool võrku, siis võib selles näha identiteedi restruktureerimist. Nii saab paremini aimu sellestki, kuidas suhtlusmeediavõrgustike abil on tekitatud kultuurilisi transformatsioone, mis omakorda restruktureerivad eraelulisi ja tööalaseid suhteid ja mina-tunnet.
Võrgueksistentsi iseloomustab üldtunnustatud privaatsuse ja avalikkuse paradoks, sest internetikasutajad ühtaegu uhkeldavad oma andmetega ja ka varjavad neid oma võrgu-minaga. Informatiivne enesemääratlemine on digitaalses võrgukeskkonnas lihtsam kui pärismaailmas, sest enese kohta käiv võrguteave koosneb tekstist, piltidest, videotest jms. Teise soo, rassi, vanuse või vaadete usutav kujutamine on päriselus keerulisem, sest visuaalsed märgid ja kontekstiline teave edastavad infot juba enne, kui inimene suu avab. Digitaalsete identiteetide loomine ning samaaegse privaatsussoovi ja avaliku tähelepanu iha paradoks moodustavad laiaulatuslikus sotsiaalses ja kultuurilises väljas kõigest ühe mikrokosmose.
Niinimetatud jälgimis- või läbipaistvusühiskonnas5 on paljud demokraatlike riikide kodanikud kogenud märkimisväärset nihet selles, kui kergesti võib inimeselt võtta tema õiguse privaatsusele. Vuajerism ei ole ainult läbiv teema meelelahutusmaailmas, vaid infoajastu aktsepteeritud tava. Privaatsus, andmete õngitsemine ja nende kasutamise kättesaadavus on digiajastu eetikaküsimused, sest ärilised huvid ja inimlik suhtlemine on tihedalt läbi põimunud.
Teine filosoofiline küsimus, mis tuleneb digitaalsest identiteedist, on suhtlusmeedia tehnoloogias peituv sisemine nartsissism. McLuhan tõi oma 1964. aastal avaldatud raamatu „Kuidas mõista meediat” („Understanding Media“) peatükis „Vidinaarmastus: Narkissos kui narkoos“ („The Gadget Love: Narcissus as Narcosis“) välja oma ekstensiooniteooriate põhijooned. Kreeka mütoloogias ei tundnud nooruk Narkissos ära oma peegelpilti vees ja hukkus, sest ei suutnud end sellest lahti rebida. Müüdi varasemates versioonides ei saanud noormees näha oma peegeldust ühelgi teisel moel kui vees ja sooritas seetõttu enesetapu.
McLuhan tõlgendab Narkissose kohta käivat müüti selle nurga alt, et Narkissos ei olnud armunud iseendasse, vaid oma kuvandi laiendusse, ta tõmbus seetõttu enesesse ja keskendus ainult oma laiendatud kujutisele.6 Meediakunstis on kordi ja kordi käsitletud ideed, kuidas inimest lummab ja vangistab tema enda kujutis mõnes teises meediumis. Nam June Paiki tuntuim kunstiteos „TV Buddha“ (1974) koosneb pronksist Buddha kujust, futuristlikust ümarast teleekraanist ja videokaamerast koosnevast otsepildiga videoinstallatsioonist. Buddha jälgib teleekraani, kust talle kuvatakse videokaamera abil lõpmatu jadana tema enda kujutist. Just nagu Narkissosel, on Buddha kinnisideeks saanud ta enda kujutis. Just nagu suhtlusmeedia kasutaja jälgib ta ennast kui meediasisu ekraanilt ja sulgeb enda ümbritsevale materiaalsele maailmale.
Tele-Buddha lahutas end maailmast ja toimis omaenese suurusluulu või enesejälgimise servomehhanismina, jäädes igaveseks kinni peeglimaailma. „Peeglifaas“ on Jacques Lacani mõiste, millega kirjeldatakse arengustaadiumi, kus laps, kes veel ei oska rääkida (6–18 kuu vanune), tunneb ära oma peegelpildi. Lacani järgi on ainult inimesele omane olla oma kujutisest sellisel viisil sisse võetud, sest loomal kaob lõpuks huvi ära, inimesel aga mitte kunagi.7 See seletab, miks igasugune suhtlusmeedia, kus saame luua ja uuendada omaenese kujutist ekraanil, on nii populaarne. See populaarsus on tunnistuseks meie enda tagasipeegeldatud kujutise lummusest.
* Katkend Stacey Kooseli EKAs peatselt kaitsmisele tulevast doktoritööst „Suhtlusmeedia mõju identiteedile: taasläbiräägitud mina“ („Social Media’s Effect on Identity: The Renegotiated Self“) Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, 2015, lk 136–140.
1 P. J. Windley, Digital Identity: Unmasking Identity Management Architecture (IMA). Sebastopol: O’Reilly Media Inc, 2005.
2 C. Thurlow, L. Lengel, A. Tomic, Computer Mediated Communication: Social Interaction and the Internet. London: Sage Publications, 2012.
3 E. Goffman, The Presentation of Self in Everyday Life. New York: Anchor Books, 1959.
4 D. Boyd, Social Network Sites as Networked Publics: Affordances, Dynamics, and Implications. – Networked Self: Identity, Community, and Culture on Social Network Sites. Toim. Z. Papacharissi. New York: Routledge, 2010, lk 39–58.
5 D. Brin, The Transparent Society: Freedom Vs. Privacy In A City Of Glass Houses. New York: Basic Books, 1998.
6 M. McLuhan, Understanding Media: The Extensions of Man. Toronto: University of Toronto Press, 1964.
7 D. Evans, From Lacan to Darwin. – The Literary Animal: Evolution and the Nature of Narrative. Toim. J. Gottschall and D. S. Wilson. Evanston: Northwestern University Press, 2005.
