Näitus nagu ka selle napisõnaline pressiteade põhineb allmärkuse algse rolli õõnestamisel, tõstes allmärkuse talle tähendust andvast kontekstist välja. Galeriisse installeeritud struktuur kujutas endast suurte tähtedega absurdset, tähenduseta sõna „APT”. Foneetiliselt sarnaneb see ingliskeelse sõnaga „kunst”, ka kirillitsas ei tähenda see midagi. Nii tähenduseta sõna kui ka allmärkuse kontekstitus toimivad „tühjade tähistajatena”, märkidena, mis esindavad ainult oma esindamisvõimet. Ernesto Lacau’ järgi, kellele Talve viitas oma eelmise aasta näitusel „Bookmarks” („Päis”), nüüdispoliitikas suudetakse selline tühja identiteediga tähistaja tähistada vaid selle kaudu, mida ta ise ei ole, ja teda saab tõlgendada vaid olemasoleva diskursuse põhjal, mis talle tegelikult ei vasta. Sellest lähtuvalt on „APT”skulptuuri taga seinal väljas venekeelne selgitus, mis määratleb selle objekti nii kuuluvuse kui ka mittekuuluvuse kaudu: „Selle sõna kõik tähed on mulle tuttavad, kuid siiski jääb selle tähendus arusaamatuks. Sellist sõnaraamatust ei leia.” Antud avalduses peituv dilemma kirjeldab kunstnike, Farkasi ja Talve põlvkonna positsiooni, mille on põhjustanud ajalooline lõhestatus: nad on liiga noored, et olla nõukogude ajast mõjutatud, kuid liiga vanad, et kogeda iseseisvat Eestit puhta lehena. Vaatamata sellele, et nad ei kuulu kumbagi poolde, on nad sunnitud oma identiteeti väljendama ettekonstrueeritud diskursuste kaudu.

Farkas ja Talve käsitlevad nii eraldi kui ka koostöös sündinud tööde abil konstrueeritud kontseptsioonide olemust. Lähtudes Roland Barthes’i tähistaja definitsioonist, on nende tööde keskmes sageli tähenduse (teksti) ja vormi (struktuuri) suhted. Mõlemale kunstnikule on tähtis pidevalt rikkuda tähenduse ja vormi tasakaalu, et esitada küsimusi kultuuri-, sotsiaalsete ja intellektuaalsete märkide olemuse kui millegi „loomuliku” kohta. Nad rõhutavad, et märgid on enne dogmaks muutumist olnud seotud ajalooliste, praeguses olukorras tihti ka turu manipulatsioonidega. Juurdunud tähenduskihtide mahavõtmise abil jõuavad kunstnikud objektide ja ideede „puhta žestini”, mille puhul nad väljendavad ainult oma vahendatust (ehk teiste sõnadega öeldes, otsivad nad sellist momenti, kus märk esindab ainult oma võimet esindada). Kui poliitikas on see võimalus täita „tühjus” juurdunud arusaamadega, siis Farkas ja Talve toovad esile kunsti võime näha „tühjuses” vabadust ehk potentsiaalset välja, et rünnata juurdunud konventsioone.

Tõlkinud Ulla Juske.