
Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid annab ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.

Teatrid pöörduvad lavastusteks tehnoloogilisi vahendajaid otsides vahel telefoni poole, sest ekraaniküllastumuse ajastul mõjub see turvalise, nostalgilise ja inimlikumana.

Loodetavasti on nõustamisliinidel, eluliinidel jm tööl vähemasti sama tundliku näitlejavaistu ja -andega inimesed, kuigi raske öelda, kui palju oli „Poeetiliste konsultatsioonide“ telefonikõnes näitlemist.

Päevaraamatus ei pääse Andres Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on.

Erilise kullakaaluga on kogumiku „Mari-Liis Küla“ mälestuste osa, mis liidab professionaali refleksioonid isiklikumat laadi mälupiltidega.

Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?

„Ma käisin teatris“ räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast üsna omanäoline teiste kriitikakogumike seas.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.