
„Teises toas“ ja „Kui sa tuled, too mul lilli“ kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult.

„Veenus.me“ puhul on tegemist ennekõike tantsulavastusega ja palju vähemal määral kavalehes välja reklaamitud (alternatiiv)muusikaliga.

Joanna Kalm pole figureerinud Eesti nüüdistantsuväljal veel kümmet aastatki, ent on praegu kindlasti üks huvitavamaid liikumisele pühendunud tantsukunstnikke.

„Läbi kukkumine“ on ühtaegu ruumiinstallatsioon – ruumi, mille konstruktsiooni kannavad etendajad – ning lubadusena ka osavõtuteater, kus publikule on antud võimalus ruumis ringi liikuda.

Võib-olla teater sündiski sellest, kui üks koopaelanik andis teisele jalaga tagumikku ning märkas, et juuresolijad naeravad.

Nimitegelane, Simo Andre Kadastu mängitud Rogožin, pole ei vana ega noor, vaid selline jässakas, maadligi tüüp.

„Gangstarapis“ petetakse publiku ootusi, lõhutakse sidusust, põhjuslikke seoseid, mida arvame elus toimivat ja tahame neid seetõttu näitlikul kujul ka laval näha.

Seekordne „Premiere“ oli ootamatult žanripuhas: paistab, et kõik uue põlvkonna koreograafid ei soovi tingimata sulanduda oma loominguga etenduskunstide hübriidvormidesse.

Kuidas arendada Tallinna balletikooli ja teatrite koostööd nii lõpetajate tööhõive kui ka eesti tantsupärandi säilitamise ja arendamise seisukohalt?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.