
Transgressiivne „Kaev“ vajutab korraga nii erootika, tabude paljastamise kui ka agressiivse šokiteraapia nupule, kaugemale ulatuv eesmärk võib aga jääda ähmaseks.

Ingomar Vihmari „Kolm õde“: ühelt poolt mängukergus, improvisatsioonitunnetus, näitlejate ülim loomulikkus, teiselt poolt detailitäpsus, ranged raamid.

Lauri Lagle lavastus loob konteksti, kus saame küll teise inimese ära kuulata, kuid seejuures ka provotseerida teda asetuma rolli, kus tahame teda ise näha.

Fine 5 ja Rakvere teatri „Ingli“ lavastustervik oli võimas ning seni väheste vahenditega hakkama saanud tantsuteater võis ometi kord vallatleda koos täismeeskonnaga.

Renate Keerdi loogika põhireegel on, et iga asi, mida saab lavale tuua, on mänguasi. Kõigega laval mitte ainult ei saa, vaid tuleb mängida.

Teatrikriitik Kadi Herkül: „Suuremate teatrite seas on repertuaarilt huvitav ja tasakaalustatud olnud sel aastal Viljandi Ugala.“

Soome-taani koreograaf Taneli Törmä: „Kuhu on kadunud diskotantsu algusaegade underground’i rassiline ja sooline eneseväljendusvabadus?“

„Open Your Heart“ on nostalgiline, aga ühtlasi eneseirooniline. No kujutage ette õllekõhuga ja habemesse kasvanud John Travoltat diskokera valguses noorusaja poose võtmas.
Helle Laasi jutt nukuteatri köögipoolest laiendab silmaringi: nukk ei ole talle tuim rekvisiit, nukk on partner.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.