

Lavastus on üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks.

Psühholoogilisel rollilahendusel on teatrimaastikul endiselt koht, kuid see ei ole enam enesestmõistetav antus, vaid teadlik valik.

Paistab, et lavastaja Kaili Viidast ei huvita „Preili Julies“ erisugustesse sotsiaalsetesse klassidesse kuulumise probleemid, vaid mehe ja naise suhe.

Lavastaja Tatjana Kosmõnina heidab „Metsas“ valgust elu valuallikatele, mida osa meist talub, osa aga soovib sellisest elukorraldusest mis tahes moel põgeneda.

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

Rasa Bugavičute-Pēce näidendi rikkust kinnitab asjaolu, et kahes riigis ja kolmes keeleruumis valminud lavastused on lüürilis-mõtlikult tundetoonilt sarnased, ent vormilt erisugused.


Eesti Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“ kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm.

Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäituse „1 : 10 | Suhe üks kümnele“ keskmes on maketid ja nende tähtsus lavastuse kujundusliku poole loomisel.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.