
Julia Aug tahtis lavastusega „Narva – linn, mille me kaotasime“ küllap öelda ka seda, et tänapäeva narvalased pole süüdi tol ajal toimepandus, küll peaksid nad aga siis toimunut ja varem seal olnut teadvustama.

Teatrivaatleja Pille-Riin Purje: „Oli aasta, mis sisaldas igasugust teatrit, kusjuures palju ka sellist, mis jättis ükskõikseks ega mõjunud.“

Vanemuises esietendunud ballett „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“ on Mare Tomminga 1994. aasta lavastuse uue kuuelõikega versioon.
Pariisi sügisfestivalil nähtud tükikese fookuses olid sotsiaalse närviga naised, kel soov luua poliitilist teatrit ja sügav kirjandushuvi.

Theatrumi lavastuses „Mood“ on Andri Luup narratiivsusest eemaldunud, kasutanud koomiliste sketšidega pikitud vestlusõhtu formaati, aga lõpuni pole see risk end õigustanud.

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatutegelaste paineid ja raamidest ehk raamatukaante vahelt väljamurdmise soove.

Isiklike lugude või tundmuste jutustamine laval on nõudlik formaat, mis eeldab loojalt oskust oma loomingust distantseeruda.

Seltskond on värvikas, igal oma patt hingel: salasuhe minevikus, armuke ootamas, lahutus ukse ees, narkolaks meeltes, intsest käeulatuses, pedofiiliaoht pea kohal.

Kui mõnda reeglit rikkuda, peab tabama õige hetke ning ka teadma, mis mõjub reegli rikkumisena ning mida täpselt rikkuda tahetakse.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.