
Lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema.

Nagu hea komöödia ikka, on ka „Kaheteistkümnes öö“ tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega.

Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha.

Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“).

Uitamine kui kontseptsioon on lavastuse „Sammud“ oluline impulss: tegijad on soovinud pakkuda inimestele kiires tormlemises eristuva vabama hetke.

Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik, temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust.

On õnn, et Anumai Raska looming on lisanud siinsele kultuurimaastikule aegruumilise aiamudeli, millest võib leida erilisuse salapärase pooluse.
Leedu lavastaja Rimas Tuminas: „Praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – kõrvale heidetakse kogu saavutatu.“
Juhan Ulfsaki „Teoreem“ Eesti Draamateatris ei ole lihtsalt ambivalentne, vaid vastuoluline ja lahendamist nõudev lavastus.

John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.