
William Forsythe mängib vormiga, Linnar Looris vallatleb sisuga – ja kui esimene lükkas vormi keha piirile, siis teine tõukas sisu hea maitse serva.

Oma olemuselt pole „Puhkus“ teab mis keeruline tekst: seal on hulganisti väikesi üllatusi, kuid midagi pööraselt põrutavat ei juhtu. Lavastuse teeb nauditavaks näitlejate mäng.

Südalinna teatri „Ta peab lahkuma“ on turvaline ja mõõdukalt teravgi suhtekomöödia, mis ei ole asetatud kuskile salongi või magamistuppa, vaid üsna realistlikku klassiruumi.

Pärit on Ibrahim ilmselt Türgist, kuigi riiki otsesõnu ei nimetata. Terve pika elu Pariisis vürtspoodi pidanud vana mees on õnnelik, sest ei kiirusta kunagi kuhugi – on soe ja sõbralik.

Olgu siis dramaturgilise kontseptsioonina või teoloogilises plaanis, kuid lavastus „Uskuja“ toob esile, et hereesia ei ole mitte lihtsalt valeõpetus, vaid lahusolek, mitte eksiarvamus, vaid katkestatud osadus.

Selleks et praegused noored ka kolmekümne aasta pärast tee teatrisse üles leiaksid, tuleb hoida teatriuksed neile avatuna juba praegu.

Minimalism näib olevat Marius Petersoni autoripositsiooni südames ja seda nii stilisatsiooni poolest kui ka filosoofilises hoiakus. Lühidalt: Peterson näitleb ainult kõige olulisemat.


Ingmar Bergman oli suurepärane südantlõhestavate kõmudraamade fabritseerija, kuid võib-olla mitte plekitu lähisuhete-, armastuse- ja andestuseprofessor.

Von Krahli teatri protestivaim on nii isiklik kui ka poliitiline, nii mässav kui ka intellektuaalne ning väljendunud alati vahetult ja täpses kunstilises vormis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.