-
?Stabat Mater dolorosa? tekstile (Jacobone di Tod, XIII saj) loodud muusika autoreid on teada rohkem kui nelisada. Nende seas meenuvad ka meie omad loojad ning eelkõige Arvo Pärt, Kuldar Sink, Urmas Sisask ja Lepo Sumera. Andrus Kallastu loomingu nimekirjas on neid lausa kolm ja kõik kolm kestavad 13 minutit. Rossini ?Stabat Mater?i? lõpliku versiooni ettekanne Bolognas 1842 tipnes ooperliku triumfiga (juhatas Gaetano Donizetti) ning samal aastal…
-
Eesti on nii läbikasvanud ühiskond, et objektiivne ajalugu pole võimalik.
Peaaegu igal õhtul me tuleme lavale. Me kanname inimesteni mingit informatsiooni nendelt väljadelt, mis meid ümbritsevad. See on meie valu ja kutsumus. Näitleja iga pisimgi närv kogub ümbrusest materjali, mida vormida kurruks võiks vaataja vaikival suul. Me ei taha olla pajatsid, kes rikastelt liudadelt raasukesi norivad, vaid suveräänid, kes laulavad tulevikku ning näevad aja sisse. Näevad…
-
Teatrikriitikale on ette heidetud mitmekesisuse puudumist ja ühtemoodi mõttemudelitele toetumist. See on ka loomulik, sest teater, mis peaasjalikult ripub ära psühholoogilisest realismist, tingib juba iseenesest vaid ühe kindla vaatepunkti. Ent eelnevalt kinnistunud vaatepunktidele on omane jätta tähelepanuta peavoolust erinev erinevana, tingides sellele lähenemise juba armsaks saanud võtetega.
Üheks peavoolust erinejaks on minu meelest Hendrik Toompere juunior. 2003. aasta Teater. Muusika. Kino 5. numbris avaldatud intervjuus ütleb…
-
Kogumik ?TEATRIELU 2003?. Koostajad ja toimetajad Anneli Saro ja Sven Karja. Teatriliit 2005. 389 lk.
Aasta tagasi kirjutasid Anneli Saro ja Sven Karja aastaraamatus ?Teatrielu 2002? teatrikriitika allakäigu pärast muretsedes: ?Kui väga karmilt väljenduda, siis toimub Eestis praegu teatrikriitika kui sidusa diskursuse aeglane kõngemine, kas või võrreldes näiteks kirjandus- ja kunstikriitikaga.? Kuus aastat tagasi, 1999. aasta jaanuaris, kirjutas Valle-Sten Maiste siinsamas Sirbis: ?Eesti teatrikriitika on keskpärane. Ta…
-
?Teatrielu? on hea ja vajalik selleks, et eesti keeles saaks rääkida teatrist pisut süvenenumalt ja samas üldistavamalt, kui seda võimaldab ajaleheformaat või ühe etenduse arvustus. See viimane on ju meil kõige levinum, peaaegu ainuvalitsev teatrikirjutise ?anr. Eesti kirjandus- ja kunstiteadlastel on mitmesuguseid oma väljaandeid, kus areneb teoreetiline mõte ja sünnib diskussioon. Ma usun, eesti teater väärib ka üht kohati keeruliselt rääkivat väljaannet, mis ei ripuks läbimüüginumbrite…
-
Kogumik ?EESTI DRAMATURGIA 10 AASTAT?. Toimetanud Anne-Ly Sova. Eesti Näitemänguagentuur, 2005. 239 lk.
Eesti algupärandite õhuke kogum ja vähene kvaliteet on toitnud meie kultuuriringkondade virisemisjanu aastakümneid, et mitte öelda terve sajandi, kuid viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on olnud põhjust tihedamateks rõõmuhetkedeks. ENA-l on meie näitekirjanduse arendamises kahtlemata oma osa ja agentuuri poolt välja antud eesti nüüdisdramaturgia esimene ülevaateteos on selle üks oodatud ilminguid. Raamat annab pildi viimasel kümnel…
-
Herdis Olmaru, SEITSE MEESNÄITLEJAT. Intervjuud Jaan Rekkori, Indrek Sammuli, Aivar Tommingase, Toomas Suumani, Ain Lutsepa, Tiit Suka ja Ivo Uukkiviga. Atlex, 2004. 112 lk.
Erakirjastus Atlex on tulnud välja tänuväärse algatusega: kaante vahele on jõudnud intervjuud seitsme eesti meesnäitlejaga. Väidetavalt teatrite kõige hõivatumad ? millegipärast küll ainult Endla, Vanemuise, Linnateatri, Rakvere teatri ja Draamateatri nimekirjast. Olgu pealegi Von Krahl ja Vanalinnastuudio, kuid Ugala? Kas polnud nende hõivatud…
-
Lavastus vastandub meie kiirustavale, rahaahnele maailmale. Kuid lõpuni ei suuda sellist paatost taluda.
Inimese teekond. John Bunyani järgi. Lavastaja Anne Türnpu, kunstnik Liina Tepand, koreograaf Taavet Jansen, valguskunstnik Airi Eras. Osades Märt Avandi, Mart Koldits, Marin Mägi, Eeva Püssa, Kristjan Sarv, Ott Sepp. Teatri NO98 ja Sine Loco koostööprojekt, esietendus 11. märtsil.
?Inimese teekond? on mõistulugu inimeseks jäämisest valus ja vaevas. Grotowskilikust (juba iseenesest) vaesest teatrist on taandatud…
-
Lavastust tutvustatakse kui ?allegoorilist teekonda maailma lõpust edasi?. Oleme me kristlusest ja endi kristlikest juurtest juba nii võõrdunud, et peame üht maailma tuntumat kristlikku klassikateost sääraselt nimetama? Kuidas me sel juhul piibli kohta ütleksime, kas allegoorilis/õpetlik mõistujutt eetilistest põhitõdedest?
Bunyani lugu tulihingelisest palverändurist on tänini populaarne üle kogu maailma (raamatute müügi edetabelis esikohal näiteks Nigeerias!). ?Mustlasena oli Bunyan kindlasti ka ise läbi roninud mitmest säärasest väravast, mis…
-
Ariane Mnouchkine (Prantsusmaa)
Appi! Teater, tule mulle appi! Ma magan. Ärata mind üles Ma ekslen pimeduses, juhata mind, vähemalt küünlagi poole Ma olen hooletu, häbista mind Ma olen väsinud, tõsta mind jalule Ma olen ükskõikne, löö mind Jään ükskõikseks, viruta mul hambad sisse Mul on hirm, julgusta mind Ma olen rumal, hari mind Ma olen koletis, tee mind inimeseks Ma olen edev, lase mul naeru kätte…
