-
Väikese huvipunktina võib esile tõsta, et neist neljast näidendist igaühel oli eri lavastaja. Siinkohal pole võimalust nende lähenemist võrrelda. Küllap oligi ?Tagasitulek? lavaliselt kõige õnnestunum, nagu üldiselt arvatakse. Kuid publikueelistust selle neliku hulgast põhjendab kindlasti ka ?Tagasituleku? teistest mõnevõrra suurem selgus ja helgus. Ja neljanda eelistuspõhjusena ühtis too suhteline lapsepõlvehelgus ajaliselt perioodiga, mida üldkäibiv kujutlus tunneb ?vana hea eesti ajana?. Sellisel toel võis tavapublik leppida näidendi…
-
Kõik see kõlab kui üks tüüpiline success story. Kas ?Peiarid? oli siis kindla peale minek, elava klassiku staatusesse tõusnud kirjaniku riskivaba tõlgendus juba leitud re?ii- ja mänguvõtmes, jõuliselt Kõivu-kaanonit kehtestav sündmus? Või alustas-avastas ta Kõivu-teatris midagi päris uut? Kui vaadata ?Peiareid? oma aja taustsüsteemis, siis on selge, et lavastaja seisis koos noore näitetrupiga raske ülesande ees, kus äraproovitud lahendustest ei saanud palju kasu olla. ?Peiarite? tekst…
-
Kriitikas paistab silma ka Kõivu näidendite lavastuste suur assotsiatsioonide genereerimise potentsiaal. ?Moondsundi? arhetüüpsed tekstid on minu arvates eelkõige Oskar Lutsu ?Tagahoovis? ning Samuel Becketti ?Godot?d oodates?. Värvikate tüüpide galerii ja olustik, mis peaksid kujutama eesti külaelu, võiksid sotsiaalsel tasandil sama hästi representeerida ka agulit, kuhu progressituuled ulatuvad vaid üksikute nõrkade puhangutena. Pille Jänese kitsukesele lavale seatud suur paigal tiirlev puitkoloss ainult võimendas paralleeli kunagise kuulsa Vanemuise…
-
Harold Bloom on lähimineviku kõikvõimalike struktuuridega tegelemisest vaimustunud kirjandusteadlaste seas eriline, kuna omistab jätkuvalt rõhutatud tähtsust üksikisiku rollile kultuuri ja kirjandusloos. Oma üle-eelmise raamatu on ta pealkirjastanud ?Geenius?, justkui õrritamaks nimme akadeemilisi uurijaid, kellele sel terminil enam ammu muud tähendust pole kui tühi tiitel laiade publikuhulkade tarvis. Mõistagi ei ole ka Bloomil auklikuks kritiseeritud geeniuseteooriate asemele pakkuda midagi uut, ei ürita ta ka vanu akadeemiliste ringide…
-
Alverist on palju kirjutatud. Erilist tänu pälvib selles osas eesti kirjandusteaduse grand old man Karl Muru. Tema Alveri-vaatlused on n-ö kongeniaalsed vaadeldava luulega. Neid võibki lugeda otsekui luuletusi. Need on sõnatäpsed ja samas ka ahvatlevalt ähmased. Nii või teisiti ? Betti Alveri sünniaastapäeva puhul olgu soovitud jõudu ja indu ka tõelisele alveriaanile Karl Murule. Nüüd aga juba sellest luuletajast, kelles oli ja on ikka veel midagi…
-
Udo Uibo koostatud proosaantoloogia ?Ilus Armin? on parasjagu paks raamat. Piisavalt jäme, et sellega kõlbaks pähe lajatada kõigile, kes kiruvad, et eesti kirjandus on igav ning raskepärane ning ülepea pole siin midagi lugeda. Ehkki muidugi ei maksaks, nii ei ole ilus teha. Selge on aga see, et raamaturiiulisse ja lugeja lauale passib antoloogiatellis ülimalt hästi, midagi leiab siit iga raamatusõber.
Patriootlik teadlikkus ja maaelu
Kogumik hõlmab tekste…
-
?JULIA?, William Shakespeare?i sõnadel. Instseneering Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Ojasoo, kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper, liikumine Jüri Nael, muusikajuht Ardo-Ran Varres. Mängivad Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Anti Reinthal, Margus Prangel ja muusikud. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 8. oktoobril.
Eesti Draamateatri repertuaarikujundajad võivad rahul olla. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uuslavastus ?Julia? täidab korraga…
-
Vastus 1: probleem ja traagika on põhiliselt selles, et peategelane näeb vaime. konkreetselt selles tükis näeb ta isa vaimu. vaim ajab igast pada nagu neil kombeks. peategelane jääb nagu uskuma ja nagu ei jää ka. point on selles, et vaimu juttu uskuma jäädes peaks ta tapma oma ema ja/või selle armukese. moraalseks teeb selle kõik kogu ülejäänud etenduse jooksul peategelase pead vaevav dilemma, kas uskuda vaimu…
-
Kus on tema languse algus? Neiu tahab teatrisse, suurele näitelavale. Kodune kallim ja koduvideo teda ei rahulda. Algaja satub kohemaid jõulise meeskonna keskele. Teatri priskemad poisid õgivad tüdrukut himura pilguga. Ja võtavad ta koolitada.
Koolitajate seltskond on huvipakkuv. Seal on kirglik ja spontaanne Margus Prangel ? kavaler Paris ehk kõva käntsakas liha. On Tiit Sukk, kes peab kandma Julia isa koomilist rüüd, kuigi kangesti tahaks ise veel…
-
Ferenc Molnár, ?Pál-tänava poisid?. Tõlkija Julius Mark, dramatiseerija-lavastaja Aare Toikka, muusikaline kujundaja Kaspar Jancis. Mängivad Janek Sarapson, Margo Teder, Tanel Saar, Kaspar Jancis. Esietendus VAT-teatris 16. novembril.
Ferenc Molnári ?Pál-tänava poisid? peaksid suuremale jaole praegu täiskasvanu eas inimestele midagi tähendama, vähemalt midagi meenutama. Kindlasti seda, et sellel kohustuslikku kirjandusse kuuluval teosel oli mõnevõrra ootamatult karm lõpp.
Tänu selle 1906. aastal ilmunud noorsooraamatu sotsiaalsele tundlikkusele leidis aset…
