-
Napolis said veebruari lõpus kokku ida-euroopa draama, Peter Brook ja itaalia festivaliteater.
Euroopa on väiksemaks jäänud. Sellest saab aru, kui Rooma lennujaamas Helsingi lennuki pealt tulnult enam isegi passi ei küsita. Küllap vajab see mõte pisut harjumist nii meilt, uutelt tulijatelt, kui ka vanematelt euromaadelt nagu Itaalia.
Huvi üksteise tegemiste vastu on aga olemas: saamaks uute liikmesriikide dramaturgiaga tuttavaks, korraldati Napoli teatris Mercadante 7. ? 24. veebruarini…
-
Hasso Krull: ?Manifest? on hea sõna. Mulle tundub, et see määratleb nähtut tõesti kõige paremini. Mulle endale poleks see pähe tulnud, aga kui see välja öeldi, mõtlesin ma küll, et lavastuses oli midagi osutavat, näitavat ja isegi ilmutavat, pealetungivat. Just sellist manifestset. Samas on näha, et XXI sajandi teatril on enam-vähem samasugused probleemid, kui tal XX sajandil olid. Lavastuses tsiteeriti küll Peter Brooki, aga minu jaoks…
-
Tammsaare romaanid on enamuses mitte ainult eesti kirjanduse, vaid ka teatri klassika ning seda tõlgendades peab justkui alati midagi uut ütlema. Võib-olla ei peagi, aga nii on see kujunenud. Tammsaare puhul on silmapaistev pretsedent seegi, et pea igaks uueks lavastuseks tehakse uus dramatiseering, mis rõhutab lavastaja uut panust, uut lähenemist. See tähendab, et kui lavastatakse, siis ikka selleks, et midagi öelda või end näidata ? Tammsaare…
-
Anne Reemann, Alo Kõrve, Bert Raudsep, Andres Raag, Aarne Üksküla, Indrek Ojari ja Mart Toome.
A. H. Tammsaare-E. Nüganeni
?Tõde ja õigus. Teine osa?.
Lavastaja Elmo Nüganen,
kunstnik Iir Hermeliin. Osades Aarne Üksküla, Argo Aadli, Elisabet Tamm, Andero Ermel, Mart Koldits, Alo Kõrve, Allan Noormets, Indrek Ojari, Kalju Orro, Andres Ots, Andres Raag, Bert Raudsep, Jaanus Rohumaa, Ago Roo, Indrek Sammul, Rain Simmul, Mart Toome, Hele…
-
Elu iluta on lubamatu, kuid liialdamine võib su tappa. Oksana Titova ja Päär Pärenson.
Ego iseloomustatakse kahe dominantse funktsiooni järgi: mõtlemine/tundmine, intuitiivsus/sensitiivsus. Oksana Titova ja Taavet Janseni viimases koostöös ?The Last Hairy? on kõne all otseselt ilu küsimused. Lavastajad tsiteerivad Freudi: ?Ilu on näide sellest, et kultuuri eesmärgiks ei ole vaid kasulikkuse poole püüdlemine. Ilu puudumine on midagi, mida ei või tsiviliseeritud maailmas lubada?. See seisab…
-
Tammsaare ?Tõde ja õigus? on kõnekas materjal. Seda tavaliselt ruumitäiteks ei lavastata. Mis on lavastamise tõukeks peale selle, et palju nn ?Marmortahvlite?-poisse on Linnateatris?
Kui meil oli teada, et tuleb üks naistelugu kavva, siis mõtlesime, et selle kõrvale sobiks hästi ?Tõe ja õiguse? teine osa, seal on ju suures osas meeste rollid. Ma pole eesti dramaturgiaga eriti tihti kokku puutunud, kuid suvepuhkuse ajal olen ?Tõe ja õiguse?…
-
Tammsaare-esietenduse eesti teatri aastale pühendatud ürituste sarja avalöögiks.
Niisiis ? palju õnne, hea professionaalne eesti teater ja inimesed selle sees. Aga millest me räägime, kui kutseline kunstiline teater jutuks tuleb?
Eesti teater on hea teater. Seda kinnitavad mitmed väliseksperdid, kes on meie teatrit näinud. Keda selle eest kiita? Eelkõige stabiilset arengut riigistatud repertuaariteatrina. Iga-aastane ülevaatus ja premeerimine, samuti ühest koolist ja koolkonnast pärit teatrite kunstilised juhid on…
-
Peaaegu 600-leheküljeline raamat lääne teatriuuendusest eesti keeles ja eesti autori poolt ? selle ilmumise puhul ei saa lihtsalt rõõmustada lisanduse üle meie teatriajaloo käsitluste ritta. Linnuste raamat paigutub tühjale kohale, mille laiust me seni pole saanud veel õieti mõõtmagi hakata. Üksikuid piirjooni on kaardistatud, juba Thespis andis väheke aimu mujal toimuvast, Grotowski kohta on meil mitmeid esinduslikke artikleid, samuti tema enda tekstide kogumik, meil on Barba…
-
Olen Vahur Linnuste raamatu eesõnas juba mõista andnud, et tegemist on nn teatriuuenduse entsüklopeediaga. Kas meie, kes me 1969 veerisime t?ehhi Divadlot ja poola Teatrit, võisime aimata, et kuskil Pariisis on teatrientusiast Vahur Linnuste, kes oli seda kõike näinud, millest me unistasime? Aeg teeb imelikke hüppeid, miski ei vanane enam iialgi, Artaud on igavesti noor, Grotowski tõuseb hauast; kõik on sünkroonne, Hannes Kaljujärv on sama kui…
-
Jan E. Uuspõld, inkvisiitor ja paavst.
Mart Kivastik, ?SAVONAROLA TULERIIT?. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu. Osades Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Tõnu Kark, Mirtel Pohla, Riina Maidre, Kaie Mihkelson, Martin Veinman, Margus Prangel, Sulev Teppart, Anti Reinthal, Tiit Sukk, Hendrik Toompere jr, Tõnu Aav, Raimo Pass, Mari Lill ja Ott Sepp.
Teater kui teater, elu kui teater, teater kui elu ? need võtted on…
