-
Sõnakunsti osana mainitakse arengubürokraatias – me ei tea, mis kunst see sõnakunst täpselt on – küll kirjandust ja tõlkimist, aga võime vabalt sõnakunstiks arvata ka ajakirjanduse ning meelelahutuse kõige piinlikumad ilmingud – selleks annavad võimaluse nii rahvaraamatukogu seadus kui muud totrused.
Rahvaraamatukogud hoiavad väärtkirjanduse eest kõrvale just sel ettekäändel, et seaduses on muude asjade hulgas nimetatud ka meelelahutust, seega keskendutakse meelelahutusele ja unustatakse kõik muu. Anna tõprale ainult võimalus ja ta…
-
Osundan: “Kuna see oli juba kolmas minu raamat, mida Loomingus ei arvustatud, siis olin veidi endast väljas.” Toomas püüab jätta muljet, et on häiritud arvustuste vähesusest. Tegelikult ei ole see sugugi nii, teda ajab meeleheitele ülistuste puudumine.
Olen Raudami ja tema kriitikatundlikkusega tahtmatult kursis, sest kolm-neli raamatut tagasi kirjutasin Loomingule Raudami proosateose arvustuse. Raamatu nime ma ei mäleta, minu jaoks on tema teosed kõik üks värvitu, maitsetu, iseloomutu ja taustast eristamatu…
-
“Kaval-Ants ja Vanapagan”, laste jõululavastus koos loodustoa ja mängumaaga. Lavastaja Tiit Palu, teksti autor Kiti Kaur, kunstnik Andrus Jõhvik, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Nimiosades Sepo Seeman ja Jaan Rekkor, naisosades Katrin Valkna ja Carmen Mikiver, paljudes teistes osades huvikooli Gabriele tantsulapsed. Esietendus Endlas 13. XII.
-
Tänane eesti teatrikogemus näitab, et mida vähem raha teatrile anda, seda parem on kunstiline tulemus.
Eesti teater on lõhkine moll, kus ühel pool vaimset tühjust laiutab ametnike hord ja teisel pool riigi poolt peale pandud kohustus teenida raha. Riigiteatris midagi ära teha on ülimalt keeruline, esiteks: kellega teha? Iga näitleja kohta tuleb viis ametnikku ja mustatöölist, tänaseks on vanast heast nõukogude töölisteatrist välja kasvanud uus närvesööv bürokraatide dramaturgia.
