-
Füüsilistest ja /või vaimsetest kastraatidest kohtunikekogu on lavastuse glamuur ja hing. rita raave
Sven Kivisildnik, ?Olovernes?. Lavastaja Rednar Annus, osades Riho Rosberg, Rita Raave, Allan Kress või Rednar Annus, Hellar Bergmann, Tom Lilienthal, Margus Prangel ja Tanel Saar. Esietendus 22. IV Tallinna Kinomajas.
?Olovernes? käsitleb olukorda umbes 20 aasta pärast, kui feministlik revolutsioon on Eestis (ja mujal maailmas) võitnud. Kivisildnik täpsustab: ?See on juba kergelt manduv feministliku…
-
Mees (Sepo Seeman), Naine (Triinu Meriste) ja Tainas (Õuna Pirukas) ?Neljas aastaajas?. ugala
Arnold Wesker, ?Neli aastaaega?, tõlkinud Mihkel Mutt. Lavastanud Kaarin Raid, kujundanud Martin Ehala, muusika Peeter Konovalov, liikumine Oleg Titov. Osades Sepo Seeman ja Triinu Meriste. Esietendus: 30. aprill ?Ugala? esituses Heimtali rahvamajas.
1976. aastal lavastas Kaarin Raid Noorsooteatri vastavatud väiksel laval J. Cocteau? ?Hoolimatu armukese?, milles mängisid Silvia Laidla ja Olev Ehala. Aime Undi kujunduse…
-
Lavastus ?Kadunud aja saladus? on mõeldud lastele alates 5. eluaastast, kuid pakub kaasamõtlemist kogu perele. Teemaks on tänapäeval aktuaalne ja hõlmamatu aja mõiste. Miks vanematel ei ole aega, kuhu aeg kaob ja kuidas olukorda muuta? Lavastanud ja kujundanud Jaanika Juhanson, valguskujunduse on teinud Priidu Adlas. Näitlejatena teevad kaasa Kaili Viidas, Sheila Kolk, Aivo Sadam, Alo Kurvits jt. Etendused Tallinna vanalinnapäevade ajal 4. ja 5. juunil Assauwe…
-
Selle aasta mais püüti Riias elustada üht vana head traditsiooni, festivali ?Balti teatrikevad?. Tänavune festival oli temaatiliselt kitsendatud ning pidi esitlema Baltimaade tänapäeva draamat ning kandis pealkirja ?View 2005?. Sisuliselt tähendas see seda, et Riiga oli kutsutud kaks lavastust Leedust, millest tuleb juttu allpool, ja kaks Eestist (Andrus Kiviräha tekstidel põhinevad Eesti Draamateatri ?Eesti matus? ning Vanemuise ?Romeo ja Julia?). Lätlased ise mängisid üheksat omadramaturgia lavastust,…
-
Elavate tahte vastu aga ei saa. Nagu on valikuline, ikka rohkem koostajate nägu legendaarse teatrimehe elutööd kokku võttev mahukas artiklikogumik, 2002. ilmunud ?Hermaküla?, nii peegeldab ka vastüllitatud armastuskirjade valik pigem Evald Hermaküla pärijate (mida kinnitab copyright?i märk tiitellehe pöördel) soovi ja tahet pakkuda lugejale vaid üht kildu Hermaküla vägagi kirevast elu- ja loomingumosaiigist. Tõenäoliselt on niisugune erakirjade tira?eerimine kantud ikka siirast soovist Hermaküla isiksust avada, teda…
-
Minu lavaversiooni aluseks on eelkõige Orwelli romaan, olen lavastades küllalt täpselt liikunud just selle järgi. Muude tekstide kasutamist põhjendaksin sellega, et tegu on allegoorilise teosega ja suuremat osa sealsetest sündmustest võib võtta kui eraldi etüüde. Meie oleme trupiga püüdnud tõlkida need teatrikeelde. Sest kirjandus ja teatrikeel on kaks ise asja. Olen kasutanud lühikesi lõike Mrożeki näidendist ?Ulgumerel?, paari muinasjutu kaasajastatud varianti, ühe tegevusliku stseeni olen laenanud…
-
Hea kirjanduslik tekst ei ole tingimata sama mis hea teatritekst. Väga tekstimahukate näidendite puhul tekib sageli küsimus, miks on kirjanik pidanud vajalikuks väljendada oma mõtteid just näidendi vormis. Näidendit kirjutades peaks minu meelest arvestama, et potentsiaalselt võiks see ka kunagi lavale jõuda. Teatrispetsiifika erineb printsipiaalselt kirjanduse omast. Teatri üheks olulisemaks jooneks on tema toimimine siin ja praegu: etendust ei saa tagasi kerida nagu filmi või üle…
-
Sebastian Harmann usub, et teater peab lahti ütlema konventsionaalsetest reeglitest ja nimetama end eriliseks, nimetama end Teatriks.
Sebastian Hartmann (1969) on tänaseks tõusnud Saksa teatrilavastajate esiritta. 1998. aastal asutas ta oma trupi wehrtheater hartmann ning peagi kutsus Frank Castorf ta Volksbühnesse majalavastajaks. Uue teatri lipulaeva Volksbühne lavastajana töötas Hartmann paar aastat, tuues lavale muuhulgas Tarkovski ?Stalkeri?. Praegu on Hartmann vabakutseline, keda kutsutakse saksakeelse ruumi suurimatesse teatritesse, nt…
-
Festivali peeti Riias ja Valmieras ning korraldajadki olid sedakorda Lätist ? küllap seetõttu olid programmis ülekaalus läti autorite lavastused. Ikka ja jälle värske vaatenurgaga üllatava Alvis Hermanise lavastajatööd kerkisidki ootuspäraselt teiste hulgast esile, kusjuures mitte ainult kunstiliselt vaid ka sotsiaalse mõõtme tõttu; mõlemas mängisid Riia Uue Teatri näitlejad. Peamiselt füüsilise teatri ja tegevus-performance?i vormis ?Pikk elu? osutab tänapäeva ühiskonnas valitsevale noorusekultusele kui etalonile. Sellele vastukaaluks viitab…
-
Inimeses elab tung ära minna. Kas või metsa elama. Ega keegi ei lähe kunagi kuhugi, kuid see tung on ikka olemas. Justnagu unistus puhtama ja parema elu järele. Või varjupaik.
See kõik tundub nii ilus, et naerda selle unistuse või tungi üle oleks justkui kohatu. Aga kas on? Äkki just peab? Ja kas äkki Jaan Tätte, see üldteada Vilsandisse pageja, just ei naera neidsamu ärapõgenemisi? Või…
