-
Ao Peep – Hyvärise Pekka (“Tuletikke laenamas”), Vesipruul ja Tatikas – Kulno Süvalep (“Kuulsuse narrid”), Lisette – Liis Bender ja Seadusesilm (“Põrgupõhja uus Vanapagan”), Drewnowski ja Jurgeluszka – Herta Elviste (“Polonees 1945”). 4 x Vanemuine
Kui eesti kutseline teater tähistab koos Vanemuisega tänavu oma sajandat sünnipäeva, siis vanemuislasel Ao Peebul saab täis poolsada aastat sellest, kui ta teatriinimeste lapsena Vanemuise lavastuses esimest korda kaasa tegi. Igas teatris…
-
Pühendan Anne Türnpule
Selles essees kasutan ma hulgaliselt tsitaate, et ei jääks sellist muljet, nagu ma oleksin ise kõik välja mõelnud ning nagu mul poleks mõttekaaslasi. Ma ei häbene tarkade inimeste mõtteid, mis aitavad elada, edasi mõelda ning mitte tunda ennast maailmas üksi.
Praegu ei ole moes kirjutada vaimsusest, tõest, häädusest ja ilust. Neid mõisteid arvatakse iganenuiks. Aga sellest hoolimata on maailmas ka praegu üksikuid, kes unistavad muust…
-
Lavastajaauhind
Hendrik Toompere – “Põrgu wärk” (MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. Viinistu kunstimuuseumis).
Kunstnikuauhind
Ene-Liis Semper – “Seitse samuraid”, “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” (NO99).
Naisnäitleja auhind
Ülle Kaljuste – Angela lavastuses “Minu oivaline lahutus” (Eesti Draamateater).
Meesnäitleja auhind
Rein Oja – Tupolski lavastuses “Padjamees”, Kyuzo lavastuses “Seitse samuraid” (NO99).
Meeskõrvalosa auhind
Rain Simmul – Slopašev lavastuses ““Tõde ja õigus”.Teine osa” (Tallinna Linnateater).
Naiskõrvalosa auhind
Pille Lukin – Mimi lavastuses “Õmblejannad” (Eesti Draamateater).
Eriauhind
“Taarka”:…
-
Seesama usalduskrediit sunnib aga väljendama muret ühe uue tendentsi pärast, mida kohtab nii No99 ja Von Krahli viimastes lavastustes (vastavalt “Nafta” ja “Võluflööt”) kui teisteski teatrites (mõtlen näiteks märtsi lõpus esietenduvale Linnateatri “Genoomile”, mille puhul saan tugineda küll vaid ajakirjanduses ilmunud eeltutvustustele). Nimetan seda tendentsi “meeleparanduslikuks teatriks”, mille all pean silmas sellist teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama,…
-
Fossiilset kütust kulub isegi No-teatri etendustel. aron stern
Kui mulle tehti ettepanek kirjutada artikkel teatrist ja kunstist, olin millegipärast nõus. Aga tuleb tunnistada, et artiklist ei tulnud midagi välja. Mõtlesin, et kuna aega on, siis panen iga päev ühe või kaks mõtet kirja ja et pärast vormistan lihtsalt ära. Iga päev kirjutasingi mingi mõtte või lõigu, aga järgmisel päeval ei olnud seda millegagi jätkata. Nii tekkis mul…
-
Viimätsel aol om mul tiatriga köüdet läbielämiisi väega veidü olnu. Tiatri ja maainemise jäävä kõgõ ütstõsõlõ võõrambas. Innembi kävevä inemise bussiga liina tiatrihe. A nüüd kõikaig veidemb. Pilet om kallis ja pentsu veidü. Pümmeh nakkas ikäv kah. Olõs sõs, et tiatrirahvas ajanu umma asja vai olnu lihtsäle õnnõlinõ nii, et olõs põnnõv kaia, minka üle nä rõõmsa omma. Inämbüisi tuu niimuudu olõ-i. Tiatri taht nii jället…
-
rahvusvahelist teatripäeva,
sel päeval antakse Vanemuise teatris üle ka Eesti teatri aastaauhinnad,
peetakse pidu ja vaadatakse
suurejoonelist fantaasiapilti
sajandivanuse eesti kutselise teatri
teemal, Andrus Kiviräha näidendi
“Teatriparadiis” esmaettekannet.
Sirp õnnitleb eesti teatritegijaid ja
-sõpru eriväljaandega!
Pauli veerg. . . . Head lehetoimetajad on teatriaasta puhul sellise asjakese välja mõelnud. Teatrijutt, mida kirjutavad anonüümselt eri autorid ja mida pakutakse maskott Pauli päeviku pähe, et oleks nagu teatritegijate ühine jutt – kas…
-
Foto: Ivar Põllu
Peaks vahepeal asjast kirjutama. Teatrist, aga mitte lavastusest. Mitte tutvustama ega kirjeldama, mitte avama lavastaja mõttemaailma ja mitte avama tõlgendusvälju. Pigem sellest, et miks üldse.
Ma ei teagi, mida siis nüüd kirjutada. Sest ma ei tea, kelle poolel ma olen. Tundub, et pool tuleb valida. Vähemalt täna, siin, Eestis. Kopitanud või õitsev teater, loomulikult. Ei oska seisukohta võtta.
Valida pool
Ühelt poolt peaks ma ju olema…
-
Hendrik Toompere jr
Kindlasti on igaühe mälus mingi situatsioon, mida ta võib esietenduseks nimetada. Ja seetõttu ehk polegi see tunne nii võõras. Mingiks hetkeks tuleb end täielikult kokku võtta. Ja me ei tea, mis juhtuma hakkab. Kuigi plaan on tegevuseks olemas ja ka taju eeldatava vastuvõtu kohta olemas. Aga erutus uue ja ootamatu kohtumise ees kütab meid üles, avab kanalid ja parimatel juhtudel muutume me publikuväljas olles…
-
“Saateviga” (Ugala),
“Sekstett à la carte” (Vanemuine),
“Minu oivaline lahutus” (Eesti Draamateater). Leini Kõrtsini Sille Annuk Teet Malsroos
“Kui ma ükskord aru saaksin, mis siin naljakat on. . . .” Selle retoorilise ja illusioonitu küsimusega otse saali lõpetas Eino Baskin härra Bodogi rollis Draamateatri omaaegse menulavastuse “Saateviga”. Pahatihti küsin endalt sedasama, kui tülpin kesist komöödiat vahtides. Loodan, et see pole üksnes kriitikust-kretiini norimine. Vahel tahaks aga pärida vastupidi: mis siin tõsist…
