-
Ao Peep – Hyvärise Pekka (“Tuletikke laenamas”), Vesipruul ja Tatikas – Kulno Süvalep (“Kuulsuse narrid”), Lisette – Liis Bender ja Seadusesilm (“Põrgupõhja uus Vanapagan”), Drewnowski ja Jurgeluszka – Herta Elviste (“Polonees 1945”). 4 x Vanemuine
Kui eesti kutseline teater tähistab koos Vanemuisega tänavu oma sajandat sünnipäeva, siis vanemuislasel Ao Peebul saab täis poolsada aastat sellest, kui ta teatriinimeste lapsena Vanemuise lavastuses esimest korda kaasa tegi. Igas teatris…
-
Hendrik Toompere jr
Kindlasti on igaühe mälus mingi situatsioon, mida ta võib esietenduseks nimetada. Ja seetõttu ehk polegi see tunne nii võõras. Mingiks hetkeks tuleb end täielikult kokku võtta. Ja me ei tea, mis juhtuma hakkab. Kuigi plaan on tegevuseks olemas ja ka taju eeldatava vastuvõtu kohta olemas. Aga erutus uue ja ootamatu kohtumise ees kütab meid üles, avab kanalid ja parimatel juhtudel muutume me publikuväljas olles…
-
“Saateviga” (Ugala),
“Sekstett à la carte” (Vanemuine),
“Minu oivaline lahutus” (Eesti Draamateater). Leini Kõrtsini Sille Annuk Teet Malsroos
“Kui ma ükskord aru saaksin, mis siin naljakat on. . . .” Selle retoorilise ja illusioonitu küsimusega otse saali lõpetas Eino Baskin härra Bodogi rollis Draamateatri omaaegse menulavastuse “Saateviga”. Pahatihti küsin endalt sedasama, kui tülpin kesist komöödiat vahtides. Loodan, et see pole üksnes kriitikust-kretiini norimine. Vahel tahaks aga pärida vastupidi: mis siin tõsist…
-
“Võluflöödi” Pamina (Tiina Tauraite). Alan Proosa
W. A. Mozart, “Võluflööt”. Kontseptsioon ja lavastus Peeter Jalakas, tekst Sigismund von Krahl, video- ja helikujundus
Ville Hyvönen, muusika esitus ja arranžeering Eva Alkula, Sirje Mõttus, akvarellid Ervin Õunapuu, kostüümid Reet Aus ,
tantsud Saša Pepeljajev, tehnilised lahendused Enar Tarmo, valgus Lauri Sepp, lava Janno “John” Jaanus, butafoor Taavo “Jimmy” Tiko, rekvisiidid Anne-Mai Heimola, repetiitor Annika Vamper, lauluõpetajad Triin Ella ja Lea Peterson,…
-
Vestleme Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeniga Linnateatris, tema toas, mis on säärane mõnus hubane ja stiilselt sisustatud ruum, et ei tahakski seda kontoriks või kabinetiks nimetada. Hiljuti esietendus Põrgulaval ta teine Tammsaare lugu, ühiskonnakriitiline ja mehe-naise suhete ja moraali üle mõtisklev “Karin. Indrek”, mis on juba pälvinud teatrikriitikute positiivse tähelepanu. Perfektsuse poole püüdlejana kutsus Nüganen trupi siiski kaks päeva pärast esietendust (12. III) uuesti proovi.
Uus lavastus “Karin.…
-
Mõistus kasutab selliseid sõnu: polariseerima, eristama, kategoriseerima. Me jagame maailma polaarsusteks: vaene ja rikas, hele ja tume, naine ja mees, mina ja sina, ese ja vaim. Sõnad kirjeldavad tavaliselt maailma dualistlikult, defineerides ja muutes selliselt ahtaks meie arusaamise iseendast.
Ma olen teatud rahvusest ja rassist, teenin kuus niipalju ja ma olen nii vana. Mul on kindel soeng ja ma kannan teatud tüüpi riideid. Need omadused on…
-
Anne Tuuling, Iivi Lepik, Ma jutustan teile oma loo. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri teisest lennust. Toimetanud Mall Johanson, kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2006. 447 lk.
Eesti NSV Riikliku Noorsooteatrina nelikümmend aastat tagasi alustanud Tallinna Linnateater on küllap Eesti teatritest kõige jõudsamalt üritanud omal initsiatiivil oma tegevust ka raamatukaante vahel jäädvustada. Näiteks märksa pikema ajalooga Ugala jõudis esimese süstemaatilisema kogumikuni alles tänavu (Helle Leppiku kokku pandud “Ugala Aja…
-
Teema tundub esmapilgul kurjakuulutav ning stereotüüpidest lähtuv kodanik võib arvata, et jälle kavatsetakse vaene eesti teater liistule tõmmata ning talle pika puuga ära teha. Ilmselt seda siiski ei juhtu ning see oleks ka liiga lihtne ja igav lähteülesanne. Tutvustan siinkohal põgusalt konverentsil kõneks tulevat, kutsudes seega Tartusse esinejatele kaasa mõtlema või siis vabalt valitud kohas individuaalselt mõlgutama.
Mõned strateegilised küsimused on peidus juba konverentsi pealkirjas. Enne…
-
Näitemängu avastasin, kui olin mõne aasta eest Peterburis oma iidollavastaja, läinud sügisel Eestissegi jõudnud Lev Dodini tükke vaatamas. See on üks harvu vene kaasaegseid näidendeid, mille Dodin lavastada on võtnud – üldjuhul ta alla Tšehhovi ja Dostojevski oma materjali ei vali. Näidend esialgu väga ei haaranudki, tundus natuke olustikuline vene eluolu, aga trupp, eriti Dodini teatri naised, mängisid vaimustavalt, erilise sära ja põlemisega. Lavastus ise on…
-
Seesama usalduskrediit sunnib aga väljendama muret ühe uue tendentsi pärast, mida kohtab nii No99 ja Von Krahli viimastes lavastustes (vastavalt “Nafta” ja “Võluflööt”) kui teisteski teatrites (mõtlen näiteks märtsi lõpus esietenduvale Linnateatri “Genoomile”, mille puhul saan tugineda küll vaid ajakirjanduses ilmunud eeltutvustustele). Nimetan seda tendentsi “meeleparanduslikuks teatriks”, mille all pean silmas sellist teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama,…
