Teater
-
Pidu enne pakast. Jan – Tõnn Lamp, Edi – Kaspar Velberg.Siim VahurKui eist ei piisa
Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.
4 minutit -
Kolm õde – Veera (Marika Barabanštšikova), Tanja (Maarja Johanna Mägi) ja Katja (Kärt Kull) – ning juhmivõitu võõrasvend Kolja (Ken Rüütel).Mailis VahenurmKolja lähetamine
Kui Tšehhovi õed õhkasid Moskva järele, siis 1990. aastate Venemaal unistati Ameerikast.
5 minutit -
Rūta Ronja Pakalne liikumine meenutab kõige enam nüüdistantsu: argi- ja tantsutehnilise liikumise põimitus ning pidevad kontrastid liigutuste sujuvuses, aja- ja ruumikasutuses.Alissa ŠnaiderKehamälu poeesia
Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.
3 minutit -
„Mure staatuse pärast“ (fotol Lauri Kaldoja, Kertu Moppel, Markus Truup ja Elina Reinold) on loenglavastus staatusest, selle säilitamisest ja säilitamisponnistuste jaburusest.Alana ProosaHirmukurrud poliitilise teatri palgel
Kertu Moppeli lavastuses „Mure staatuse pärast“ on kõik käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv.
6 minutit -
Lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ saavad lavakunstikooli XXXI lennu tudengid end näidata nii ühtse grupina kui ka individuaalselt, nii koos tegutsedes kui ka üksteisele vastu töötades.Gabriela UrmMuutumise imperatiiv
„Päva lõpuks, kiigu“ kätkeb endas nii Renate Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid jooni: lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu pole piiratud.
4 minutit -
„Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on väga poeetiline ja muusikaline lavastus. Laval on viis näitlejat (Eeva Putro, Roni Martin, Mia Hafrén, Timo Tuominen ja Panu Varstala), kes kõik kordamööda mängivad Linkolat.Soome Rahvusteater / Mitro HärkönenTeater mõtlevale inimesele
Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.
5 minutit -
Kurt Vonneguti keel on täpne ja lakooniline, seejuures omamoodi füüsiline, sobitudes hästi Ene-Liis Semperi lavakeelega (fotol Rasmus Kaljujärv ja Marika Vaarik).Anita KremmHüsteeriajärgne külmutatud kood
Ene-Liis Semper on koondanud lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ kõik inimlikud värelused ja korinad arhetüüpseks paratamatuseks.
5 minutit -
Igal poodiumil on üks näitleja, kel küll lõpuks kujuneb välja oma tegelaskuju (Ester Kuntu Mašana, Anumai Raska Irinana ja Maria Paiste Olgana), kuid enamasti lausuvad nad etenduse vältel nii enda, üksteise kui ka muude tegelaste repliike, lisaks remarke, kus vaja.Herkko LabiÕdede pooltühi klaas
Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.
5 minutit -
Töötuks jäänud abielupaar kutsub appi peresõbrast kaameramehe Alex Tratti (Eduard Salmistu) ning koos hakatakse filmima vallatuid kaadreid ehk pornot.Kalev LilleorgVahtralehemaa vallatud kurvid
Norm Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda.
3 minutit
