-
Eesti Nuku- ja Noorsooteater on alustamas hooaega. Homme esietendub Köismäe tornis šoti muinasjutu „Keili torupillimängija” ja Robert Burnsi ballaadi „John Odratera” põhjal valminud „Šoti torupillimängija” Reeda Tootsi ja Are Uderi lavastuses. Varem mängis Köismäe tornis Tallinna Linnateater. Kas alanud hooajast on Köismäe mängupind teie teatri valduses?
Meelis Pai: Köismäe torn oli nuku- ja noorsooteatri valduses juba ka eelmisel hooajal. Tornist on saanud hubane ja tänuväärne uus…
-
Tartu Uues teatris lavastatud „Vene rännumehe ülestähendused” on neljas kord viimase kahe aasta jooksul, kui eestikeelne publik saab tutvuda populaarse vene näitekirjaniku Jevgeni Griškovetsi loominguga. 2006. aastal ilmusid Loomingu Raamatukogus nimetatud näidend ja kirjaniku esimese teatritekst, mononäidend „Kuidas ma koera ära sõin”, samal aastal käis autor viimati mainituga esinemas „Baltoscandalil”, 2008. aastal tõi Theatrum lavale näidendi „Linn”. Nüüd siis on Ott Aardami ja Mart Aasa lavastatuna,…
-
Koolitöö märgiga on olnud peaaegu alati ka lavakunstikooli õppejõudude Priit Pedajase, Elmo Nüganeni ja teiste lavastused teatritudengitega, ning see on olnud positiivne märk: tähistanud köitvust, värskust, nooruslikkust, võimalust teha pisut teisiti kui teatrite akadeemilistes lavastustes. Seekordne lavakunstikooli 24. lennu koolitöö, Käsmu-aineline „Ahoi” on aga puhtalt tudengite endi tehtud, lavastajaks eelmise, äsja lõpetanud 23. lennu üliõpilane Uku Uusberg. Seetõttu on ka loomulik, et Pedajase, Nüganeni jt tehtuga…
-
JAN: Kes ma olen? Kas ma olen Väiklane Formalist, Ilane Reetur, Sadistlik Keskpärasus, Siga, Väheütlev Mölakas? Mingi tõetera siin ju on, kuid tundub, et mingit tervikpilti ei teki. Ei aita ka paremakõlalised sõnad. Et ma olen Geenius, Naiste Lemmik, Undilik Sajandi Suurkuju – isegi need meelitavad väljendid ei ammenda mu olemust. Midagi on ikka puudu!
DORIS: Mõnikord tuleb tunne, et ega ma teagi, kes ma olen, miks…
-
Unt oli läinud sajandi eesti teatri viimaste kümnendite enfant terrible, isepäine ja isikupärane, jonnakalt sõltumatu ja kuni lõpuni VAIMUstavalt, andunult teatrit armastav. Omamoodi teenäitaja järgmistele tulijatele, teistmoodi tegijatele. Näitleja valgustamine ja ekspressiivse, avatud mängulaadi juurde juhtimine on boonus, mille üle saavad õnnelikud olla need, kes Undiga töötanud. Kuigi, ma pole Undi proovides kunagi olnud, aiman, et küllap enamiku lavastuste valmimisel moodustus trupist omamoodi Undi vabamüürluskond. Loominguline…
-
Õige pea, 13. septembril esietendub Ugalas sinu tõlgenduses Anton Tšehhovi „Kolm õde”? Mis sind selle näidendiga seob, miks seda ikka ja jälle lavastatakse?
Peeter Tammearu: Aga elu jookseb ju mööda. Paljud unistused jäävad realiseerumata. Õnne ei tunta ära. Inimsaatused on niivõrd põimunud, aga inimene jääb paradoksaalselt ikka üksikuks. Haprad hingeniidid, mis saavad haiget. Väljaütlemata mõtted, ahne sisekõrv ja elu pealiskihi all kumav salapära. Tekst, mis võlub…
-
Jelinek on täis vastuolusid. Ühest küljest misantroop, eraklik, sissepoole pööratud, teisest küljest oma sõnavõttudes ühiskondlikult aktiivne ja terav. Austrias on kirjanikul „pesaroojaja” maine. Ei armasta ta läänelikku, väikekodanlikult reeglistatud ühiskonda. Jelineki kodulehel (www.elfriedejelinek.com) saab huviline tutvuda kümnete tema ühiskonna- ja kunstikriitiliste seisukohtadega.
Jelinek: „Ma arvan, et isolatsioon on üks suurematest probleemidest [ühiskonnas] – pidevalt kasvav takistus poliitilise solidaarsuse saavutamisel. Paradoksaalselt teeb just solidaarsuse vähenemine ühiskonna vastuvõtlikumaks…
-
Septembris annab Von Krahli teater sarja etendusi lavastusega „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed” ja seejärel on otsustanud trupi liikmed aastaks aja maha võtta. Miks tegite niisuguse, Eesti teatri kontekstis ju suhteliselt radikaalse otsuse? On see säästuaja variant?
Peeter Jalakas: Ei ole säästuaja variant. Eks osaliselt on tekkinud teatud väsimus ka pidevast rahanuiamisest, ent meil on olnud ka märksa…
-
Pilistvere surnuaia kõrval vanas rehehoones esietendunud augusti alguses „Rasputin”, mida mängiti vaid mõned korrad, on saanud ajakirjanduses üllatavalt palju vastukaja. Rohkem kui nii mõnigi teine suvelavastus. Paraku mitte kahes suuremas päevalehes, aga teistes väljaannetes see-eest küll (Sakala, Virumaa Teataja, Pärnu Postimees, Maaleht jt). „Rasputini” tegijad end häälekalt suvemeelelahutamisega ei reklaaminud, ajasid oma asja ja tegid lihtsalt lavastuse valmis. Seda oma asja ajamist, pühendumist ja süüvimist oli…
-
Kolmapäeval (13. VIII) sadas tänavusele suvele iseloomulikult kõvasti vihma, oli vabaõhuürituseks sobimatu ilm. Sellest hoolimata kogunesid Tartu Hansahoovi sajad inimesed (kõigile ei jätkunud istekohtigi) vaatama Ain Mäeotsa lavastatud „Sauna”, lavastust, mida on juba jõutud kiita humoorikuse kui ka sarjata labasuse eest ning mis on publikut ja meediakajastust kogunud peamiselt ühe atraktiivse tunnuse – lavalise alastusega.
Mõte saunalava kasutamisest teatrilava jätkuna on äge, tekitab juba enne etenduse…
