-
Palun selgita, viita või tsiteeri konkreetset lõiku Sirbis avaldatud Ants Eskola mälestustes, kus on tegu Pätsi režiimi aegse kultuuri ja ajakirjanduskäsitluse ülistamisega? Sirbis kultuurkapitali teemal kirjutanud Kaarel Tarand, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv saavad ennast kaitsta, Ants Eskola enam mitte. Seepärast palun vasta: kuis või millises lõigus on Eskola Pätsi režiimi ülistanud?
Siin on tegu väikese arusaamatusega, mis võib olla tingitud minu veidi umbmäärasest sõnakasutusest, aga võimalik,…
-
Olen ära vaadanud lõviosa tänavusuvistest uuslavastustest. Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud „Vahepeatus” on nende seas paeluvaim. Olgu see enne järgnevat arutelu ühemõtteliselt välja öeldud.
Siiski võis ka „Vahepeatuse” juures tähele panna jooni, mida olen kogenud teisteski Uku Uusbergi töödes ja mis on lähiaastail professionaalses teatris alustanuile laiemalt iseloomulikud. Pean silmas rõhutatud panustamist vormilisele atraktiivsusele, mille kõrval lavastuse sisuline läbimõeldus mõneti vaeslapse ossa jäetakse. Kuid olgu vahemärkusena…
-
„Romaan on ju lausa ime. Kust see üldse tuli, kes selle tegelikult kirjutas? Inimene, või puhas Hing?” Nõnda on Mati Unt 2003. aastal mõtisklenud „Vihurimäest”, ühest oma lemmikraamatust, mis tal Vanemuises lavastamata jäigi. Undi tsitaat Roman Baskini lavastuse kavalehel on salalik püünis, kuhu kujutlusvõime kinni jääb.
Emily Jane Brontë „Vihurimäe” mõjub kui ainsa hingetõmbega jäädvustatud pöörane tunnetekeeris. Romaani tegelaste elukestvad ekstaatilised kired ei allu argiloogikale. Keeruline…
-
Nüganeni „Wargamäe Wabariigile” mõeldes tundub, nagu olekski Tammsaare pentaloogia kolmas osa kõige sobivam suvelaval interpreteerida (kuigi seda on lavastatud ka teatrilaval). Revolutsiooni õõvastav pöörasus saab oma täisvõimsuse just Nüganeni panoraamse haarde ja filmilikugi tõlgenduse kaudu. Küllap aitas „Nimed marmortahvlil” Nüganenil neid oskusi lihvida. Lavastaja vastandab suured vaatemängulised plaanid eeslavale toodud stseenidega, sulatades sedaviisi kokku ühiskonna ja indiviidi ning tuues lavastusse sisse tajutava aja ja ruumi mõõtme.…
-
Ei saa just öelda, et Emajõe Suveteatri plaan mängida „Romeot ja Juliat” poleks esimese hooga natuke kukalt kratsima pannud: alles see ju Eesti Nukuteatris lavastati, olgu pealegi, et muusikaliks töödelduna. Kohe hakkasid mõtted keerlema ühise nimetaja Andres Dvinjaninovi ümber. Kahtlusi ja kõhklusi tekkis teisigi, näiteks meenutades Finn Poulseni lavastatud „Nagu teile meeldib”, millega kõik mitte üleliia hästi ei läinud. Kõhklusi tekitanud eelhäälestuse tõrjumiseks võis ju muidugi…
-
Merle Karusoo on teada-tuntud sotsiaalse närvi peal sõtkuja. Tundub, et enim rahuldust pakub talle eestlaslikult häbelik, veidi valulik, äratundev ilme vaataja näol. Eugene O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” on Karusoolt põnev valik, sest ameeriklase tekstist vaatab vastu autori enda väga intiimne, jõuliselt valulik grimass. Nende kahe ilme kodustamise katsest ühe lagunenud mõisa seinte vahel oli sel suvel võimalik paljudel meist osa saada. (Lavastust mängitakse Keila-Joal ka…
-
Retk Albu valda algab laupäeva hommikul. Taevas Tallinna kohal on tume, südames mure vihma pärast, mida heldelt ennustatud.
Kukenoosi viljakuivatisse loodud Mauruse koolis tervitab publikut maratoni kolme neljandiku lavastaja Elmo Nüganen. Tõdeb sarmika naeratusega, et on ette võetud „jabur asi”. Tõsineb, soovib kannatlikku meelt ja rahu südamesse, sest meid ootab pikk teekond kirjaniku jälgedes.
Teekond – hea määratlus. Teatriööpäeva maksimalism haakub Tammsaare vaimulaadiga: inimhinge süüvivate arutluste…
-
Poliitilise teatri järele igatsejaile (ja selle puudumise üle kurtjaile) valmistas sellesuvise rõõmu Tartu Üliõpilasteater, kus toodi lavale tõeliselt räige ja sõna otseses mõttes rõve sotsiaalne satiir omaaegse legendaarse EÜE teemal. Enamik lavalt kostvast tekstist ja laulusõnadest on sellised, mida Sirbis eriti tsiteerida ei taha või kui, siis kujul: „Valged sukad, roosa m. . . .., v. . . . vahel s. . . .junn” nagu kõlab etendust refräänina läbiv lauluke. Kuna ka tegevuslikult toimub laval…
-
Esialgu tundus see üksjagu võimatu ülesanne. Osa oli rikas, osa väga vaene. Ühed elasid juba aastakümneid ilma viisadeta ja piirideta Euroopas, teised aga, nagu näiteks eestlased, serblased, bulgaarlased, lätlased, rääkimata türklastest, täitsid ankeete ja pabereid ning seisid saatkondade uste taga, enne kui neil lennukisse lubati istuda. Lisaks pidid need „väiksemad vennad” vastama piirivalvuri küsimusele – mis on teil asja Saksamaale? Mida asja? Tahate meie õlut ja…
-
Mitmete muude ülesannete ja eesmärkide kõrval ongi „Baltoscandali” üks olulisem põhjus (eksisteerimise põhjus) just õhutamine. Õhutamine ehk ärgitamine vaatama uusi olukordi uue või vana pilguga ning vaatama vanu, tuttavaid olukordi (olgu need siis teatris või igapäevas) uue(nenud) pilgu ja mõttega. Teater kui kunstiliike ühendav ja sisaldav nähtus on just sobiv võimalus enese ja ümbritseva ülevaatamiseks, taustade loomiseks, kust peegelduda või põrkuda, hea ja valutu vahend. Isegi…
