-
JAN: Kes ma olen? Kas ma olen Väiklane Formalist, Ilane Reetur, Sadistlik Keskpärasus, Siga, Väheütlev Mölakas? Mingi tõetera siin ju on, kuid tundub, et mingit tervikpilti ei teki. Ei aita ka paremakõlalised sõnad. Et ma olen Geenius, Naiste Lemmik, Undilik Sajandi Suurkuju – isegi need meelitavad väljendid ei ammenda mu olemust. Midagi on ikka puudu!
DORIS: Mõnikord tuleb tunne, et ega ma teagi, kes ma olen, miks…
-
Unt oli läinud sajandi eesti teatri viimaste kümnendite enfant terrible, isepäine ja isikupärane, jonnakalt sõltumatu ja kuni lõpuni VAIMUstavalt, andunult teatrit armastav. Omamoodi teenäitaja järgmistele tulijatele, teistmoodi tegijatele. Näitleja valgustamine ja ekspressiivse, avatud mängulaadi juurde juhtimine on boonus, mille üle saavad õnnelikud olla need, kes Undiga töötanud. Kuigi, ma pole Undi proovides kunagi olnud, aiman, et küllap enamiku lavastuste valmimisel moodustus trupist omamoodi Undi vabamüürluskond. Loominguline…
-
Õige pea, 13. septembril esietendub Ugalas sinu tõlgenduses Anton Tšehhovi „Kolm õde”? Mis sind selle näidendiga seob, miks seda ikka ja jälle lavastatakse?
Peeter Tammearu: Aga elu jookseb ju mööda. Paljud unistused jäävad realiseerumata. Õnne ei tunta ära. Inimsaatused on niivõrd põimunud, aga inimene jääb paradoksaalselt ikka üksikuks. Haprad hingeniidid, mis saavad haiget. Väljaütlemata mõtted, ahne sisekõrv ja elu pealiskihi all kumav salapära. Tekst, mis võlub…
-
Septembris annab Von Krahli teater sarja etendusi lavastusega „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed” ja seejärel on otsustanud trupi liikmed aastaks aja maha võtta. Miks tegite niisuguse, Eesti teatri kontekstis ju suhteliselt radikaalse otsuse? On see säästuaja variant?
Peeter Jalakas: Ei ole säästuaja variant. Eks osaliselt on tekkinud teatud väsimus ka pidevast rahanuiamisest, ent meil on olnud ka märksa…
-
Pilistvere surnuaia kõrval vanas rehehoones esietendunud augusti alguses „Rasputin”, mida mängiti vaid mõned korrad, on saanud ajakirjanduses üllatavalt palju vastukaja. Rohkem kui nii mõnigi teine suvelavastus. Paraku mitte kahes suuremas päevalehes, aga teistes väljaannetes see-eest küll (Sakala, Virumaa Teataja, Pärnu Postimees, Maaleht jt). „Rasputini” tegijad end häälekalt suvemeelelahutamisega ei reklaaminud, ajasid oma asja ja tegid lihtsalt lavastuse valmis. Seda oma asja ajamist, pühendumist ja süüvimist oli…
-
Jelinek on täis vastuolusid. Ühest küljest misantroop, eraklik, sissepoole pööratud, teisest küljest oma sõnavõttudes ühiskondlikult aktiivne ja terav. Austrias on kirjanikul „pesaroojaja” maine. Ei armasta ta läänelikku, väikekodanlikult reeglistatud ühiskonda. Jelineki kodulehel (www.elfriedejelinek.com) saab huviline tutvuda kümnete tema ühiskonna- ja kunstikriitiliste seisukohtadega.
Jelinek: „Ma arvan, et isolatsioon on üks suurematest probleemidest [ühiskonnas] – pidevalt kasvav takistus poliitilise solidaarsuse saavutamisel. Paradoksaalselt teeb just solidaarsuse vähenemine ühiskonna vastuvõtlikumaks…
-
Kolmapäeval (13. VIII) sadas tänavusele suvele iseloomulikult kõvasti vihma, oli vabaõhuürituseks sobimatu ilm. Sellest hoolimata kogunesid Tartu Hansahoovi sajad inimesed (kõigile ei jätkunud istekohtigi) vaatama Ain Mäeotsa lavastatud „Sauna”, lavastust, mida on juba jõutud kiita humoorikuse kui ka sarjata labasuse eest ning mis on publikut ja meediakajastust kogunud peamiselt ühe atraktiivse tunnuse – lavalise alastusega.
Mõte saunalava kasutamisest teatrilava jätkuna on äge, tekitab juba enne etenduse…
-
Pärast VAT-teatri etendust „Kevadtalv 1918” mainis üks koolitüdruk oma kaaslasele, et imelikul kombel teab ta vististi mõne muu maa ajalugu paremini kui Eesti oma. Tekkis küsimus, kas mainitud järeldus tuli tänu etendusel mõnda tundmatut nime ja tähelepanuta jäänud aastaarvu kuuldes või tuli ta etendusele, et täita lünki meie riigi sünniloo kohta. Fakt on see, et kui ta tuligi sel teisel põhjusel, siis peaaegu sama targalt läks…
-
„Keiserlik kokk” – teose pealkirja on Andrus Kivirähk laenanud Friedebert Tuglaselt. „Keegi oli äsja otsinud ennast. Seda narritempu polnud talle tarvis,” nendib Tuglase keiserlik kokk Metslov. Teatrimenüüs on „eneseotsingu narritembud” hädatarvilikud, eks kuulu Kiviräha „Keiserlik kokk” just sellesse rubriiki.
Kui 14. augustil Viinistule teatrisse sõitsime, tabas autot vinge vihmavaling raevuka rahega. Efektne ja ehmatav stiihia mõjus kohase, suisa stalinistliku sissejuhatusena: kandub ju Kiviräha näidend 1950ndatesse. Too…
-
Palun selgita, viita või tsiteeri konkreetset lõiku Sirbis avaldatud Ants Eskola mälestustes, kus on tegu Pätsi režiimi aegse kultuuri ja ajakirjanduskäsitluse ülistamisega? Sirbis kultuurkapitali teemal kirjutanud Kaarel Tarand, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv saavad ennast kaitsta, Ants Eskola enam mitte. Seepärast palun vasta: kuis või millises lõigus on Eskola Pätsi režiimi ülistanud?
Siin on tegu väikese arusaamatusega, mis võib olla tingitud minu veidi umbmäärasest sõnakasutusest, aga võimalik,…
