
Kui 1913. aastal kuulutati maailma lõppu, sest see pidi sünnitama uue maailma, siis nüüd näib maailmalõpp olevat paratamatus, millega tuleb leppida – ja seda vaikselt ootama jääda.

Kui lavastuse „Võit Päikese üle“ kontseptsioon ja stiil tulevad pigem kaasa Saksa trupiga Showcase Beat Le Mot, siis Von Krahli teatri noored näitlejad annavad etenduse kui terviku õnnestumisse suurema panuse.

Austraalia näitekirjaniku Suzie Milleri näidendis „Prima facie“ vaadeldakse seksuaalkuritegu ja selle käsitlust Briti õigusaktides: algul advokaadi, seejärel ohvri pilgu läbi.

Julmus ja hoolimatus on Martin McDonagh’l alati sedavõrd üle võlli keeratud, et ajab naerma, kuid selle varjus avaldub hoopis vastupidine: hoolimine, armastus ja üksteise hoidmine.

Näitlejana oskab Margus Mikomägi märgata ja huvitavalt analüüsida õnnestunud rollisooritusi, ent tema arvustused teeb eriti nauditavaks lavastajakujundite lahtikirjutamine ja -mõtestamine.

Ei tea, kas igal generatsioonil peaks olema oma „Libahunt“, kuid ühte „Libahunti“ näib seekord mahtuvat igatahes suurepärane läbilõige mitmest põlvkonnast.

„Verejälje“ vaata et kõige nauditavam osa on teksti läbistav sardooniline huumor, ehtbritilikult mõjuv verbaalne vaimukus, mida toonitab kõrvatorkavalt stiilne tõlge eesti keelde.

Iisraeli näitekirjanik, stsenarist ja näitleja Noa Lazar-Keinan: „Näidend „Lühis“ on inspireeritud esimesest mu poja autismispektri häire diagnoosile järgnenud aastast minu peres.“

Iisraeli näitekirjaniku Noa Lazar-Keinani „Lühis“ on lugu perest, kes peab oma „katkise“ lapse parandamise asemel ise muutuma.

William Forsythe mängib vormiga, Linnar Looris vallatleb sisuga – ja kui esimene lükkas vormi keha piirile, siis teine tõukas sisu hea maitse serva.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.