-
Aga ikkagi, miks just Ibragimov? Eestisse on tänu temale jõudnud žanr, millele pühendatud festivale peetakse välismaal juba ammu. Eestis pole sellele žanrile õieti veel nimegi, kuid erialakirjandust appi võttes võiks seda nimetada visuaalteatriks või objektiteatriks. Mõistet „nukuteater” ei tahaks kasutada, sest sellel on eesti kultuuriruumis ikkagi eelkõige lastele mõeldud teatri maitse man – silme ette kangastuvad plüüžist loomad sirmi taga ja kuusekesed lava ääres. Ibragimovi olulisust…
-
Arutelu käigus kõlasid 2008. aastal lavastatud tõlketeostega seoses veel sellised nimed nagu Tõnu Õnnepalu (Paul Claudeli „Maarja kuulutamine”) ja Jaan Kuusik („Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed”). Kuna Kurtna auhinna laureaadilt eeldatakse pikema-aegset teatrile tõlkimise sleppi, langes vaekauss aga suuremate vaidlusteta Margus Alveri kasuks. Tema tõlkes on eesti lavadel mängitud tänaseks juba üle kümne näidendi, eriti viljakas on…
-
Priit Põldroosi nimelise auhinna žüriil on nüüd au valida välja ka Karl Adra nimelise auhinna saaja. Auhind antakse draamanäitlejale, kel korrektne eesti keel, kõnekultuur ja kelle sõnum jõuab kõige selgemini publikuni. Teatripäeval annab selle üle eelmise aasta laureaat (seekord – Guido Kangur). Mitme väärilise kandidaadi seast langes valik Toomas Suumanile, kes selge ja mõtestatud eesti keele kasutajana laval on mõtelnud avaralt ka eesti kultuuriloo jäädvustamisele (näidendid…
-
Meie žüriile oli esitatud palju väärilisi kandidaate, kokku 14 nominenti. Kui lühidalt iseloomustada Tiina Tauraitet ja Margus Pranglit, kellele langes me valik pärast mitmeid kooskäimisi ja pikki arutlusi, siis minu silmis on nad mõlemad oma eripärale vaatamata sarnased – nad on iseseisvad loojad. See on nende puhul põhiline. Ja samas on nad meeskonnamängijad. Näitlejad, kes täiendavad lavastaja nägemust oma nägemusega, kes toidavad lavastajat omapoolsete impulssidega, kellega…
-
Nii Kõivu kui ka Unduski tekstis on olemas meelelisus, näitlejalt intensiivset kohalolu nõudev ja selleks mänguvõimalust pakkuv emotsionaalsus, aga ka hõlmavus ja üldistus. Võluva sundimatusega põimib Unduski „Boulgakoff” lähi- ja üldplaani. Autor loob reaalsed, kirglikud, lihalikud, naljakad, traagilised inimesed ja samas maalib panoraami, esitab suuri küsimusi looja valikute kohta oma jumaliku loomistungi, võimu poolt peale surutud mängureeglite ning vaikimise kui võimaliku ja samas võimatu vastupanu vahel.…
-
Kõrvaltvaatajale raske defineerida ja mõtestada, aga erk silm näeb ja teeb vahet. Uue tantsu žürii eristaski nominentide põhjal juba omaseks liigutud suundi. Need ühise suure jõe harud olid tuntud igaühele, kes vähemalt aastast 2000 silma teravamalt sellel maastikul on hoidnud. Aastal 2008 valitses tasakaalukas rahu: kõik, kes juba tantsumaastikul kohal, jätkasid oma harjumuspärast tegevust.
Mart Kangro esindab üha tõsisemal moel idee- või kontseptsioonipõhist tantsu. Tema enesele…
-
Tore, et teatriliit lõi uue, Rahel Olbrei nimelise auhinna märkamaks pikemaajalisi tulemusi balletivallas. Üksmeelselt otsustasime selle anda Tiit Härmile. Ta oli aastaid meie balleti särav esitantsija ning pani viimastel aastatel Estonia balletijuhina kokku põneva balletirepertuaari, kus kõrvuti tema enda lavastustega olid eriilmeliste isikupäraste väliskoreograafide tööd, mis kõik kokku avardasid tantsijate ampluaad ja tõstsid trupi professionaalset taset.
-
Kuid suuremat avalikku tähelepanu ja tunnustust leidnud siiski harva. Vaikne sisenduslik kõne polegi ehk tahtnud tänapäeval paratamatu (?) reklaamilärmakusega võistelda. Tänavusel teatripäeval esialgu ootamatultki „ühte väravasse läinud” mitme žürii tunnustus ühe teatripere loomingule tegi jõuliselt ilmsiks, kuivõrd me sisimas siiski igatseme pühendumuse, süvenemise, ülevuse järele. Isegi siis, kui püüame seda eneseiroonia või küünilise hoiakuga varjata. Loodetavasti kinnitas see teadmine paljude usku teatrikunsti võimetesse ja võimalustesse.
Ühtlasi ka…
-
Üllatavalt olid aga seekord kõik žürii liikmed eesotsas Tiiu Randviiruga ühel ja samal arvamusel kõigi nominentide puhul. Nimelt leidsime üksmeelselt, et kõik nominendid on auhinda väärt. Ja siit algasid meie raskused. Arutluste tulemusena jätsime siiski välja „Lumivalgekese ja 7 pöialpoisi” lavastusbrigaadi Viini Riigiooperist. Otsustasime „omade” kasuks. Kahest baleriinist – Eve Andre Estoniast ja Hayley Jean Blackburn Vanemuisest – jäi sõelale Eve Andre, kuigi teine kandidaat polnud…
-
Nüüd aga arutlustelt sõelale jäänud nominentidest. Alustan lauljatest, sest lõpuks vajavad dirigendi ja lavastaja ka kõige geniaalsemad tõlgendused ikkagi vahendajat laulja näol. Seekordne üllataja oli noor sopran Liisi Kasenõmm, kes on õppinud Otsa koolis ja Saksamaal Weimaris. Tema Koduõpetajanna osa Britteni ooperis „Kruvikeere” (Birgitta festivalil) oli hästi lauldud ja lavaliselt mõjuv.
Vanemuislane Valentina Kremen on juba mitu korda olnud žüriil kõne all ning nüüd teda esiplaanile tõstnud…
