-
Jansen ja Eelmaa tõid oma ideed ja emotsioonid vaatajani etenduskunsti kahe olulise komponendi, aja ja ruumi meisterliku kasutamisega. Prožektorit ruumis ümber tõstes, vaikselt pulseerivat valgusvihku ruumi eri osadesse suunates struktureeriti ruum pidevalt ümber. Valguse ümbertõstmine oli element, mis sidus mõtted ja tegevuse tervikuks. Puhtad minimalistlikud lavapildid olid väga mõjusad. Etenduse alguses häälestas publiku rahulikuks olemiseks korrapäraselt tukslevas valgusvihus rippuv nöör – hämar lava, lakke suunatud valguse…
-
Loo teeb tähelepanuväärseks tõik, et vapral mehel puudus lingvistiline eriharidus või ükskõik missugune varasem puutumus tõlgitava keelega. Tal oli endale ja maailmale midagi öelda ning ta otsustas seda millegipärast teha oma maja keldris ja türgi keeles. Nagu tõestab Linnateatri uuslavastus „Vana tango”, ei avaldunud selle šveitseri puhul vaid Pirita elanikele eriomane hullus – tegu oli üldinimlikuma nähtusega: Argentiina kirjaniku Carlos Gorostiza näidendi põhjal võib järeldada, et…
-
Karl Ristikivi viitab oma „Hingede öös” Hermann Hesse „Stepihundile”, sõnastades Surnud mehe maja külge sildi „Ainult hulludele”. Margus Kasterpalu on arendanud sellest põgusast viitest kaht teost ühte liitva lavateksti, mida 1995. aastal mängiti Vanemuises Priit Pedajase lavastuses, suurel hämaral laval. Nüüd Endla Küünis totaalteatraalses „Hingede öös” viibides meenusid üliselgelt toonased intonatsioonid: Liina Olmaru, Heikki Haravee, Raine Loo häälekõlad eelkõige. Ent déjà vu ei ähmastanud uut muljetulva,…
-
Pulmad ja matused on vaatemängud, aga seda on ka igapäevased rituaalid, mis on sedavõrd harjumuspärased, et me neid ei teadvusta. Kõik on teater – nii suured pidulikud sündmused kui ka hommikukohv ja päeva-alguse-tered, arglikud armuavaldused ja kirglikud tunnetepuhangud, riigikogu istung või diplomaatiline kohtumine.
Üks meie kunsti peamisi ülesandeid on teadvustada inimestele neid igapäevaelu vaatemänge, milles osalejad on samas ka pealtvaatajad etendusel, kus lava ja saali vahel pole…
-
Rõhk ei ole ka hästi ajastatud päevakajalisusel, mida toidaksid näiteks hiljutised häälekad hinnangud teatraalide kulka-teemale või kirjanike sotsiaalsetele tagatistele. Lavale on toodud see igipõline kommunikatsioonikatkestus, mis tegelikult ei jookse läbi ainult „kultuuriinimeste” ja „pööbli” vahelt, vaid pahatihti ka esimeste endi keskelt, mistõttu on aeg-ajalt põhjust küsida, kas kunstikaugema tegevusalaga inimeste skepsis ja pahameel pole seetõttu kohati isegi põhjendatud. See, et hetkesündmused oma sünkroonsuses lavastusele erilist retseptsioonilist…
-
Jaak Alliku väite kohaselt pole ministeerium talle ja teatrile varem etteheiteid teinud. Aga tegelikult?
Nõukogu on puhvriks ministeeriumi kui teatri n-ö „peremehe” või siis täpsemalt – teatri hea käekäigu eest vastutava kõrgema instantsi ja teatri vahel. Nimetatud küsimusi lahkav dialoog sõltub otseselt nõukogust endast. Ma respekteerin väga kõiksugu kehtestatud mängureegleid. Kui mängureeglid on jäägitult au sees, siis ja ainult siis on ka mängul võlu ja mäng keskendub…
-
Viis, kuidas kultuuriministeerium ühe teatri probleemid avalikkuse ette on tirinud, on saamatu, robustne, ebakompetentne. Sõna „kultuur” ei söandaks küll pärast niisugust käitumist selle ministeeriumiga seostada. Meedia ahnel mahitusel tehti ühest väikelinna teatrist hampelmannide pesa, kus möllavad kired ja lendavad vänged sõnad. Teatrit võiks ikka teatris teha, mitte ministeeriumis.
Nagu Jaak Allik on juba väitnud, piisanuks probleemide arutamiseks, etteheidete tegemiseks kohtumisest ministriga. Või kui suuremaks küsimuseks oli Ugala…
-
Salme Reegi žürii annab juba 1997. aastast välja preemiat, et tunnustada meie teatri laste- ja noortelavastusi. Žürii koosseisus Rait Avestik, Katrin Nielsen, Enn Lillemets ja Madli Pesti sõelus välja eelmise aasta märkimisväärsed laste- ja noorteteatri teod, ent ometigi jäi miski hinge pääle. Mis on järeltulevale põlvele tehtava teatriga lahti?
Rait Avestik: Varem on preemia määramine olnud keeruline, laureaadi määramisel on käinud tihe rebimine. Seekord hakkasime pigem arutlema…
-
Näidati Eve Esteri ja Tõnu Aru sümpaatset portreefilmi Jüri ja Ülo Tuulikust „Armastusega Abrukale ja tagasi”. Kadi raadios kõlasid Jüri Tuuliku kuuldemängud. Uus festival sündis tänu tõigale, et saarlastest kirjameestel on riburada pidi tähtpäevi tulemas. Esimene „Meretagune asi” avas pidulikult Tuulikute aasta – neilgi tuleb ümmargusem sünnipäev alles 2010, aga siis saab festivali alapealkirjaks juba „Mängime Hinti” (100 aastat sünnist). Edasi 2011 „Mängime Mälku” (111 aastat…
-
Marguse teatrikülgedest initsieeritud üleeestilisest teatriteemalisest veebiportaalist unistas Lea Tormis aasta tagasi ajakirjas Teater. Muusika. Kino: „Sest meiegi eesmärk on teatrimaastiku liigirikkus”. Samas artiklis iseloomustab ta Margus Mikomäge kui missioonitundelist kirjutajat, „kes ei salli kommertslikkuse ja tühikargamise pealetungi kunstisfäärile, kergema vastupanu teele minemist. Küsib järjepanu teatritegijatelt ja kirjutajatelt: mis on teater? miks on teater?”.
Kas teie tunnete teatrikirjutajat Margus Mikomäge?
Teatrist, kunstidest, ükskõik millest kirjutades on kõige tähtsam…
