-
Enne VAT-teatri saali sisenemist võib ukselt lugeda veel viimast hoiatust: „Lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!” Eks ole see teadaanne ka mõneti õigustatud, sest „Vääärviide” vaatamine nõuab omajagu rikutud meelt, et vähemasti muigegagi vastu võtta seda lavalt tulevat seksi- ja vägivallamaiguliste roppuste laviini. Kaks päevavarastest noormeest, armukesi vahetav ema, nõrga närvikavaga isa, „terroristist” näitekirjanik ja meesisik, kes laseb püksid täis, moodustavad Peca Ştefani…
-
1931. aastal valminud Horváthi näidendi esmaettekanne Eestis kandis endas 30ndate majanduskriisi painet, ent rohkemgi veel fašismi ja läheneva maailmasõja eelaimdust. Nõukogude Eesti kontekstis võis toimida nii üks kui teine teema, enim läks vaatajaile ilmselt korda lavastuse ülevoolav, kuid kibe lõbusus à la pidu katku ajal või eel (mis see nõukogude aeg muud siis oli, kui mitte katk). Toonase lavastuse teine plaan võimendas ideoloogilise surutise sünnitatud inimlikku…
-
Peab ütlema, et etenduse muljed mu ettevalmistatusest ei sõltunud, mõnevõrra erines vaid kahe etenduskorra publik. Tallinna külalisetendust väisas siinse teatripubliku keskealine koorekiht, Tartu saalis viibis valdavalt noor rahvas. Tallinnas oli reaktsioon vaoshoitum, Tartu noor vaatajaskond haakus lavastuse noortepärase huumoriga veidi paremini, naljadega tuldi kenasti kaasa, tõusis esile lavastuse koomiline külg. Mõlemal etendusel võis aplausijärgses suminas kuulda repliike „ilge jama”, „mitte midagi ei saanud aru”, „Toomperet vist…
-
Tüviteksti kultuurikihid
Kaheldamatult on Oskar Lutsu „Kevade” eesti kultuuri keskne teos, võib öelda – tüvitekst. Lutsu loomingust ongi just see nostalgilineautobiograafiline romaan iga eestlase kultuurimälus, iga koolilapse lugemisvara hulgas. Raamatu on hiljem veel põlistanud lugematud teatrilavastused, samuti 1969. aastal linastunud Arvo Kruusemendi film, mis on Eesti filmiloos sama oluline kui Lutsu „Kevade” meie kirjanduses. Ka muusikalise poole pealt on Veljo Tormise komponeeritud filmimuusika või Ülo Vinteri…
-
Kõhutunne ütleb, et küllap lätlased on oma teatrisupi ikka rammusama keetnud, ilmselt on asi rohkem rahas, mis tingib ka korraldusliku printsiibi: üritus on planeeritud, nüüd vaatame, kuidas seda täidame. Ometi olen nii esimesel kui praegusel korral käimisega rahul, olgu majanduskriisi ja/või telgitagustega, kuidas on, aga paljukest me teame, mis kõrval toimub – Kuressaarde või Võrru sõidame peaaegu sama kaua kui Riiga ja . . . . kas meil eesti…
-
Külastanuna seda Läti Uue Teatri Instituudi väga rentaablilt ja efektiivselt (nii tegijate kui külaliste poolt vaadatuna) korraldatud „väljanäitust” juba viimased viis aastat meenuvad raskusteta läti teatri tipplavastused. Mitte et Lätis pole teisigi tugevaid lavastusi tugevate lavastajatega, aga Alvis Hermanis on oma lavastustega eriti hästi väliskülalise aju töödelnud ja selle üle ei saa ka kuidagi nuriseda. Meenutagem lavastusi „Jää”, „Sonja”, „Pikk elu”, „Vaikuse hääl”, „Läti armastus”.
Üllatusega harjunud…
-
Arbujad tänase meedia ja esteetika taustal
Tolles 1930ndate tänaseks nii idealiseeritud (ja vastupidi ka ülekohtuselt rünnatud) Eesti Vabariigis oli arbujail oma iseomane roll, lausa esteetilis-eetiline kohustus. Mida, muidugi, ei hinnanud laiad massid ja tarbijad. Eks see arbujate luule oli ikka suhteliselt nurgatagune kraam, valitud kriitikute ja kaasamõtlejate asi.
Tõsi, tollal puudus anonüümne eliit Internetis, kes „rahva häält” oleks teinud, aga oli ikkagi rahvalikke kõnemehi-kirjutajaid, kõrtsulauas kurjalt põrandale sülgajaid…
-
Ega nad ise seda lavastuseks nimetagi, lihtsalt luulekavaks. Lavastaja Priit Pedajas tundis, et tänasesse minoorsesse, raskesse päeva kuluks ära värskendavat luuleõhku – võttis kätte ja pani seitse näitlejat loitsima seitsme arbuja nõiduslikke värsse. August Sang on nimetanud oma kõiksusse ja aegade lõputusse haarava pika – õhtu pikima – luuletuse „Lõpplauluks”.
Priit Pedajas valis selle avalöögiks. Juba siin on ära tunda tulevast Sanga tema kogus „Võileib suudlusega”, omaaegset…
-
Seegi teos mõjub kuidagi distantsilt esitatuna, ilma et tekiks selgelt tajutavat kehalist reaktsiooni, füüsiliselt tunnetatavat intensiivsust, nagu see tihti tantsu vaadates juhtub. Etenduse ruum ei täitu emotsionaalse pingega: on kurb ja on naljakas, on igav ja on huvitav, aga seda kõike ilma seesmise põlemiseta. Nukuteatri noortestuudio õpilaste kehastatud viis reisijat ootavad kohvritele toetudes kannatlikult publiku saalivoolamise lõppu, kuuendat veel ei paista. Lava katab vaikus ja liikumatus,…
-
Kuid tädi ei taha surra, ükskõik kui jõhkralt õepoeg tada selleks ka ei kehutaks. Peaaegu mononäidendi täidab õepoeg Kempi valdavalt sadistlik, mõnitav, inimvihkajalik tekst, mis on sedavõrd absurdne, et seda ei pruugigi enam tõsiselt võtta. Olenebki nüüd mängijast ja lavastajast, kuhu rõhk nihutatakse. Kemp pommitab oma vaguralt voodis lamavat, kuid mitte veel eriti surijat meenutavat tädi küsimustega: „Kas sa tahad, et sind tuhastatakse?” „Mida ma sinu…
