-
Selliste festivalide sisuks on veenvate näidete varal tõestada, et saab ka teisiti. Mitte et teisiti oleks tingimata ja alati parem, kuid kogemine, et on toimivaid kunstiloome viise, millest ehk varem aimugi ei olnud, võib anda indu oma asja ajamisel või uusi mõtteid. Võib vaid loota, et majanduskriis – see moolok – ei söö ära vahendeid festivalide kaudu enesepeegeldamiseks, sest selle nähtuse puudumise tõttu on rohkem kultuuriliselt…
-
Vastuse mõningale nõutusele, milleks meile täna 1945. aasta ja Okinawa, annavad juba näidendi esimesed stseenid, kui taipame, et ameeriklaste iha pärast sõda jaapani talupoegadele jõuga demokraatiat õpetada sarnaneb eesmärgilt ja meetodilt vägagi selle „demokraatia kooliga”, mille oleme koos ameeriklastega avanud tänapäeva Iraagis ja Afganistanis. Külarahva võitlus sakeajamise õiguse eest aga veab vägisi paralleeli ka „hansaajamise lahinguga”, mida peetakse praegu meie oma valitsuses ja parlamendis. Näidend näitab…
-
Tegelikult on lugusid isegi rohkem (kui arvestada juurde ka kõrvaltegelased, kellele samuti jagub lavastuses isiksuslikku ruumi, värvi, sarmi). Struktuurilt meenutab Lepage’i lavastus filmi „Paabel” (Alejandro González Iñárritu, 2006), kus eri rahvusest inimeste elulood kummalisel viisil kokku põimuvad. Koduteatris Quebecis mängitakse lavastust kolmel järjestikusel õhtul (iga osa kestab keskmiselt kaks ja pool tundi). Festivalil anti kahel päeval 9-tunnine etendus ja korra mängiti lavastust kolmel õhtul nagu koduteatriski.…
-
Nikolai Leskovi olupildiks tituleeritud jutustusest on Urmas Lennuk temale ainuomase käekirjaga loonud tundliku ja veenva tragikoomilise dramatiseeringu. Lennuk on tegelaskujude, iseäranis Katerina suhtes hoopis empaatilisem kui Leskov, mistõttu kire- ja pahetragöödia saab juurde halastuse ja lootuse inimliku mõõtme. Iseväärtuseks kasvab Lennuki huumoritaju, kirjamehe kriipiv ja paradoksaalne oskus põimida naeru tõsidusega nõnda, et sünnib peen võllahuumor, mis välistab lameduse. Kummaline vabastava naeru ja sünge eelaimuse sulam läbib…
-
Avignoni festival pole kindlasti mitte uute ja põnevate teatritegijate avastamise paik, välismaalastest kutsuvad nad esinema vaid mujal festivalidel juba nõutud tegijaid. Avignonis näeb n-ö tuntut ja head ning saab ka ülevaate tunnustatud prantsuse lavastajate viimastest töödest. Wajdi Mouawad ütleb festivali bukletis, et läbivaks teemaks on lugude jutustamine (kas saab veel ebamäärasem olla!), aga ma ei lase festivalisse sukeldudes end sellest häirida ja mõne päeva pärast leian,…
-
Nüüd jäeti meile lahke vabadus valida kahe mänguruumi vahel. Täieline valikuvabadus tegi nõutuks. Ei mingeid abistavaid vihjeid, kuigi üritasime küsida, algul ebalevalt, pärast tungivamalt. Vandenõulased vaikisid vastuseks. Esimeses saalis oli kaetud Mrożeki näitemängule kohane peieliste ja/või pulmaliste väärikas pidulaud. Küünaldega ja puha. Sestap istusime koos žürii esimehe Jaak Allikuga sinna saali esiritta pingile ja hakkasime õhinal „Pidu” ootama. Ent kui kogu ülejäänud publik asjassepühendatud nägudega valgus…
-
Tõsi, kuldsel Rootsi ajal sai alguse eestikeelne kirjakultuur ja haridus, Käsu Hans – Puhja köster ja koolmeister, esimesi eestlasest luuletajaid – veetis XVII sajandi lõpu küll arvatavasti Tartu lähistel rootslase Forseliuse gümnaasiumis, kuid pole sellegipoolest Rootsi kuningat elu sees näinud. Küll võis ta kohata tsaar Peeter I, kes aastatel 1704–1708 Rootsi trooni poolt hooletusse jäetud Tartu maatasa pommitas ja linnasaksad Siberisse küüditas, eks ikka selleks, et…
-
1990ndate aastate ühiskondlikud protsessid avaldasid küll mõju teatrisüsteemile, ent suured kunstilised murrangud ja muutused jäid tulemata ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei lõhkunud ei väiketeatrid ega uue põlvkonna noored lavastajad, ehkki nende tulek tõi kaasa uusi värve ja varjundeid.* Tegeleti ennekõike sisu kui vormiga, mistõttu suvelavastused sellesse perioodi ei mahu. Samas oli see otsinguline periood heaks kasvulavaks ja tõukeks uute teatrivormide, sh suveteatri kui projekti…
-
Seekord siis laenab kannelt ja näitlejaid Vanemuine. Lavastuse ülesehitus on lihtne ja selge: kolm näitlejat esitavad neli monoloogi. Lavakujundus on minimalistlik, valgus ja muusika diskreetsed, nii et näitlejatele on jäänud keeruline ülesanne – üksinda lava ära täita. Panna ennast kuulama. Nad kõik saavad sellega hakkama, kuid mida näitleja edasi, seda rohkem need minevikumälestustest koosnevad monoloogid ettepoole naalduma ja tooli servi pigistama sunnivad. Imearsti kehastav Riho Kütsar…
-
Siit hakkab hargnema seoseid Priit Pedajase teise meeliskirjaniku Madis Kõivuga. Ise olin 1992. aastal teadagi noorem, kardetavasti poeetilisemgi. Kentsakas mõelda, et kaks osatäitjat, Ene Järvis ja Tõnu Kark, olid tol aastal enam-vähem samas eas, kuhu mina jõudnud praegu. Oma vastukajale panin tookord pealkirjaks „Oleme üksteise üksildased väljamõeldised”. Nüüdse „Imearsti” esietendusel kujutelmade teema enam kuigivõrd ei kõnetanud. Pigem võimendusid liinidena šarlatanlik artistisarm, ime(ravi) ja juhus, talent ja…
