
Konverentsilikke võnkeid pakkus selle aasta tantsunädala alateema „Ellujäämise kunstid – ökoloogiline jalajälg etendus- ja tantsukunstis“.

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.

Kunstnik-sepp Urmas Lüüs lõi haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam.

Lavastaja Laura Jaanholdile on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada möödunud ajast, ning need prouad-tädid-tüdrukud on kui mineviku ja toonase elulaadi saadikud.

Argikultuuri uurijad – nendeks võiks pidada ka selle lavastuse meeskonda – keskenduvad igapäevasele, iseenesestmõistetavale, argiteadmisele.

Kaili Viidase lavastuses on massi, kiiruse ja tehnikaga kõik korras. Täpsus? Paar tüviteemat jääb tabamata.

Lavastuse „Varjupaik Ouroboros“ läbivaks jooneks on katkestuste ahelad kehas, liikumises, kehade koosolemises, kulgemises ja tervikus.

Maasikakohad ja imedemaad on ainult kunstiteostes ja unistustes.

Eisenstein hüüab etenduse lõpus „Kunst elab üle türannid“ ning see on valus iroonia, sest türannid omakorda elavad üle väikesed Savelid ja Zojad.

Küsimus pole selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.