-
Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi kaitstes sõnastas Kaarel Ird tabavalt nende suurima väärtuse, sügava emotsionaalsuse, mis läheb inimestele korda. Eelkõige noortele. Emotsioon on see iva. Emotsioon on tegelikult kõikjal, kuhu ka vaatad. Sünnis ja surmas. Mures ja rõõmus. Elus ja kunstis. Emotsioon on lõpuks olulisim nüüdisaegses kunstis, performance’is, kinos, ka uudistes, seriaalides, reklaamides, arvutimängudes, suhtlusvõrgustikes jne. See on kõikjal. Kõik muu „uueneb“, aga see üks…
-
Hikikomor’i ei olda ju iseenesest, ei piisa sellest, et eluga konflikti sattunud noor tõmbab ukse enda ja maailma vahel kinni. Tegelikult on teised pereliikmed need, kes aitavad tal seda ust sulgeda ja kinni hoida, olgu nende motiiviks siis au- ja häbitunne või midagi muud. Holger Schoberi näidendis jääb perekonna osa ja motivatsioon loos nõrgaks. Anne Veesaar (Ema) ja Kadri Adamson (Õde) teevad mõlemad asjaliku ning selge…
-
-
Žürii :
Luule Epner (Eesti)
Juliui Dautartui (Leedu)
Viesturs Kairišs (Läti)
Vladlen Aleksandrov (Bulgaaria)
Vladimir Ossipov (Ukraina)
Eesti, Läti ja Leedu omadramaturgiat tutvustav Balti teatrifestival 9. – 12. oktoobrini Leedus Panevėžyses.
Pärast iseseisvuse taastamist kuuendat korda peetud Balti teatrifestival1 oli tavapäraselt edukas ka eestlastele. See kinnitab jätkuvalt meie kvaliteetse omadramaturgia mitmekesisust ning tekstide lavaletoomise professionaalsust. Eestit esindasid festivalil teatriesteetika ja -ajaloo dominandiga lavastus „Keskööpäike” (lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater) ning Roy Strideri tänapäeva globaalpoliitikasse…
-
Etendus algab, muusika hakkab mängima ja Pärmi Jaak jooma. Muide, ilus paistab see joomine – kauni koreograafiaga ja puha. Joodik on nagu fööniks – kui korraks kustubki, tõuseb jälle uuesti. Pärmi Liisul saab kõrini. Korduvalt. On selge, et see kõrinisaamine ei ole midagi uut, täpselt samamoodi, nagu kohvrite pakkimine ei vii kunagi äraminemiseni. Näitlejad mängivad mõnuga ja seda on ka publikusse tunda. Robert Annuse Pärmi Jaak…
-
Kuidas suhtud, et seda tehti just Rakveres? Milliseid su näidendeid on varem Rakvere teatris mängitud?
Rakvere teater mängis 2003. aastal „Kalevipoega” ning praegu on neil mängukavas Marion Unduski dramatiseeritud ja lavastatud „Kaelkirjak”. Rakveres on tore teater ja seal on palju tuttavaid inimesi. Saladuskatte all võin öelda, esietenduse peol lõime Saaremäega käed veel ühe uue näitemängu asjus, aga lähemalt ma ei kommenteeri.
Sulev Teppart mängis 2000. aastal sinu…
-
Järgmisi esietendusi selles teatris tuleb oodata peaaegu poolteist kuud. Rakvere teater jätkab oma jõuluettevõtmiste traditsiooni: 10. detsembril esietendub Rakvere kesklinna pangamajas Doris Kareva luulel põhinev lavastus „Unenäokohvik”, lavastaja Jaanika Juhanson. Unenäolises kabaree-kohvikus, kus vaatajad on täieõiguslikud osalised, mängib mõrumuusika ning loo keskmes on naine, kes selles unenäoloogikas lahendab oma elu, nii minevikku kui ka olevikku. Päev hiljem avab Rakvere teatri suures majas taas uksed jõulumaa, mille raames…
-
Arlekiin: Jah, me oleme lollide kuningad.
Colombina: Milliste lollide?
Arlekiin: Selliste nagu Hector Rufus. Ta on üks selle maailma vägevaid [—] ja ometi pole ta midagi muud, kui meie varustaja ja laoülem. [—] Me oleme tänamatud, laisad ja pirtsutavad litsid, kes võtavad küll raha, kuid ei paku selle eest mitte midagi, ning oh imet – keegi ei julge meid korrale kutsuda! See aga muudab meid veelgi ülbemaks. [—]…
-
Kaks venda, kes pole aastaid teineteisega lävinud, kohtuvad vana mööbli mahamüümise päeval, enne kui nende vanematekodu maha lammutatakse. Vennad Victor ja Walter Franz on majanduskriisi ning selle tagajärgede tõttu elanud erinevat elu, näinud ja uskunud maailma kumbki oma vaatevinklist, oma loomuse kohaselt. Kummagi valikutel ja/või pettekujutlustel on oma hind, mida mõlemad ka endale teadvustavad – teatud piirini. Kes teab vastust, mis on õieti „tõeline elu”?
Heiti Pakk on…
-
Simon Vagn Jensen, Odsherredi teatrikooli juht, kõneles selle algusaastatest 1990ndail, kui oldi poliitilise teatri ja idealistide kultuuriline tuletorn, vastukaal põhivoolule. Kultuuriministeerium keeldus algatust toetamast, pidades Odsherredi teatrit liiga elavaks keskuseks perifeerias. Tegu pole siiani kohaliku teatriga, kus lavastatakse rahva rõõmuks amatööride osavõtul tuntud muusikale, vaid selgesihtse trupiga, kes tegeleb teatri ümbersõnastamise ja uute vahendite abil taasloomisega. Ja toetajaid on leidunud, tegu on võimalik!
Jonna Beha Oulund, Green House’i…
