-
15. veebruaril esietendub teatri noortestuudio arvult juba kuues lavastus „(H)Ing”, mille autor on endine noortestuudiolane Eliis Vaiksaar. Lavastab Enn Keerd, mängivad noortestuudio õpilased. Stuudio jätkab endiselt põhimõttel „noortelt noortele”, lugu räägib teismelistest, kes elavad läbi suurekssaamise valu ja võlu.
12. märtsil esietendub teatri suures saalis Andrus Kiviräha bestselleri „Mees, kes teadis ussisõnu” lavaversioon, dramatiseerijalavastaja Johannes Veski Cabaret Rhizome’ist. Osades Kaili Viidas, Triin Lepik, Karin Tammaru, Ireen Kennik, Jaanus…
-
Teatris pole lugu parem, nii nagu Eesti rasketööstus ei ole võimeline tootma külmikuid, nii käib ka alla nulli teema meie kirjarahval ilmselgelt üle jõu. Pakast, arktilist hüsteeriat ja polaarööd impordime endiselt Soomest. Paistab, et „Kokkola” läks hästi, nii et selle südamliku, kõnekeelse ja sõgeda loo järge on võimalik nüüd Endlas vaadata.
„Külmale maale” on lavastus, mis kindlasti meeldib kolmele publikusegmendile. Esiteks on „Külmale maale” maiuspala arenenud maitsemeelega…
-
Marianne Küti Cloe võiks olla kuraasikam. Vaikne alistuvus ja flegmatism, eriti esimeses vaatuses, teevad temast laval pigem objekti kui dialoogipartneri. Suurema agressiivsuse korral algusest peale olnuks lõpplahendus (Hammi hülgamine) usutavam. Kui võrdlust tartlastega edasi arendada, siis Katrin Pärna Epp Kaidu oli kõvasti värvikam.
„Lõppmängu” lavakujunduse dominandiks on kaks mahakantud pesumasinat. Nende luukidest poevad välja Hammi invaliidistunud vanemate Naggi (Mart Kampus) ja Nelli (Silvi Jansons) pead ning köidavad…
-
Kalju Komissarov on proovinud Ugalas kätt Karlssoniga, aluseks Mats Huddéni lavaversioon 1996. aastast. „Karlsson katuselt” on ohtlik tekst, mäletan seda lapsepõlvest, nii lihtne on sattuda siin janditamise lõksu. Noh, raamat on ise jantlik, säärane poiste- ja mürgliraamat, kust üle said loetud just kõige lõbusamad madistamiskohad. Seetõttu on see muidugi tänuväärne materjal lastele meelelahutusliku lavastuse loomiseks. Esimene eeldus: lavakunstnik on ehitanud suurepärase maailmamaketi, täiesti töötava kolmedimensioonilise pöördruumi,…
-
Siiralt, see tõdemus ei olnud mõeldud kuidagi etteheitena. Täiesti mõistetav, miks teatrid repertuaari valides sel kombel toimivad. Kui riigi rahakraan on keeratud nirisemisrežiimile ning pinnalpüsimiseks läheb teatritel tarvis iga krooni, mis õnnestub piletimüügist kokku kanda, siis ei saa riskida pooltühjade saalidega. Lindgren on aga kahtlemata nimi, mis toob ka kõige hullematel aegadel lapsevanemad ja koos nendega lapsedki saali. Kaks nädalat tagasi Eesti Teatri Agentuuri eestvedamisel peetud…
-
Tegelikult pole selles ju midagi ainuomaselt eestlaslikku: igati üldinimlik on elada kaasa südame sundi järgivale romantilisele kangelasele ning seista vastu „ümbritseva keskkonna” kitsarinnalisusele. Etniliselt eripäraseks teeb selle sisemise tungi aga rahvaste väline käitumine, praktiline vorm oma hinges toimuva tasakaalustamiseks. Kui sisimas religioosne ja n-ö kirjutamata seadusi austav kreeklane on aldis etendama tänavail sageli ehk mitte kõige läbimõeldumat vasakmässulisust, siis eestlane elab hinges küll kaasa Rummu Jürile,…
-
Postmodernistlik esteetika pole teatavasti suunatud (inimliku) sisu väljendamisele, vaid erinevate koodide paljastamisele. Kunstiliste illusioonide loomise asemel pigem lõhutakse neid. Tänapäeval võib vist julgelt väita, et lõhkuda pole enam ammu midagi, kõik on legodeks tehtud ning korduvalt uuesti – ehkki enamasti taotluslikult „valesti” – kokku tagasi pandud. Dekonstruktsioonist on ajapikku saanud küllalt konservatiivne lahendus. Ja suuresti ettearvatav, sest enamiku selles tehnikas läbi viidud teoste puhul on viimase…
-
Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi kaitstes sõnastas Kaarel Ird tabavalt nende suurima väärtuse, sügava emotsionaalsuse, mis läheb inimestele korda. Eelkõige noortele. Emotsioon on see iva. Emotsioon on tegelikult kõikjal, kuhu ka vaatad. Sünnis ja surmas. Mures ja rõõmus. Elus ja kunstis. Emotsioon on lõpuks olulisim nüüdisaegses kunstis, performance’is, kinos, ka uudistes, seriaalides, reklaamides, arvutimängudes, suhtlusvõrgustikes jne. See on kõikjal. Kõik muu „uueneb“, aga see üks…
-
Hikikomor’i ei olda ju iseenesest, ei piisa sellest, et eluga konflikti sattunud noor tõmbab ukse enda ja maailma vahel kinni. Tegelikult on teised pereliikmed need, kes aitavad tal seda ust sulgeda ja kinni hoida, olgu nende motiiviks siis au- ja häbitunne või midagi muud. Holger Schoberi näidendis jääb perekonna osa ja motivatsioon loos nõrgaks. Anne Veesaar (Ema) ja Kadri Adamson (Õde) teevad mõlemad asjaliku ning selge…
-
