-
Rikas on Römeri lavastus tõepoolest. Näinud ja nautinud ka tema seniseid Eestis tehtud töid, millest tahan eriti esile tõsta samuti muusikalises võtmes „Kolumatsi”, oli esmapilgul kerge kartus, et kui suuri lavastuslikke vabadusi Robert Wilsoni originaalproduktsiooni suhtes üldse võimaldatakse (mainituga on mul kokkupuude vaid salvestuste ja kirjutiste kaudu). Õnneks oli tegemist ikkagi täiesti iseseisva lavastusega ning Römeri jutud konkreetse aja ja koha kõnekusest ei osutunud õõnsaks paraadtekstiks,…
-
Kivirähk on Valge Daami tegelaskuju kaheks jaganud, toonud vana ja ajatu vaimu kõrvale nüüdisajast pärit paarilise. Kes nüüd mõtleb „miks?”, võib leppida kõige lihtsama seletusega või siis mõtlema jäädagi. Erinevalt noorest koosneb Vana Daam rohkem hinnangutest ja hoiakutest, olles pigem meie toreda kaasaja retooriline eitus kui täismahus tegelane. Talle võiks isegi igavust ette heita, kui see ei tunduks vaimu puhul kohatu. Üks, millega Vana Daam (Katrin…
-
Mulle meeldisid väga etenduse mustkunstitrikid. Paljudest sain aru, näiteks sellest, kuidas moosipalle söödi. Moosipallid olid tehtud sellisest materjalist, et need sai käes kokku suruda: tegelased teesklesid, et sõid need ära, aga tegelikult panid sobival momendil salaja kuskile ära. Rohkem saladusi ma ei paljasta. Ühest trikist ma siiski aru ei saanud: kuidas sai ämbliku suust tulla nii palju nööri? Minu arust pole see füüsiliselt võimalik. Mulle meeldisid…
-
Kaheteistkümnendat korda korraldatud festival tekitas taas uudishimu ja ärgitas kaasa mõtlema.
Mõtlemisainest andis alatihti ja peamiselt see, miks on festival just tantsufestivaliks nimetatud. Augusti tantsufestivali seekordsetesse raamidesse mahtus nii rohkem kui ka vähem koreograafiaga varustatud ja lavastatud esitusi, nii saali mõeldud kui ka avalikke kohti vallutanud ettevõtmisi, aga ka film ja kuuldemäng.
Lai ampluaa annab eelise kas või seepärast, et asjast huvitatud publik on mitmekesisem ja ehk ka…
-
Noé Soulier’ „Idéographie” („Ideograafia”) oli kompilatsioon Merleau-Ponty, Heideggeri jt tekstidest. Tantsija ja filosoofi haridusega Soulier oli valinud tekstid, kus tegeldi kehataju, mälu ning inimese ja välismaailma suhtega: kuidas teame, et see, mis on olemas, on olemas. Maailm on meile antud meie teadvuse kaudu. Etenduse alguses teatas Noé Soulier vaatajatele, et neid ei ole olemas, sest kõik, mis eksisteerib, on tema ise, tema teadvus, kõik on tema…
-
Nüüd oleme oma elutruuduses jõudnud „räpase realismini”, nagu seda elutõe voolu praegu maailmas nimetatakse. Meie näitlejad kõlbavad pigem „Kelgukoertesse” kui teatrilavale, sest teatrist on kadunud mäng, see teatri algtõukejõud. Osatäitmistes pole rütmi, kujud on välja voolimata, sest tahetakse ikka olla nagu elus, mitte luua kunstiteost.
Kunstiteose sünniks laval peab näitleja valdama täiuslikult oma keha, häält ja psüühikat. Tal peab olema elav kujutlusvõime: näitleja peab teadma, milleks on…
-
Piret Laurimaa mängib Emmat veetleva daamina, kelle päristahtmisi ei aima naine vist isegi, saati siis mehed. Sepo Seeman abikaasa Roberti rollis väljendab iroonia ja kaitsetuse tasakaalu(tust) ses trios kõige täpsemalt. Minimalismimeister Raivo E. Tamm lahendab Roberti parima sõbra ja Emma armukese Jerry rolli paar kraadi hinnangulisemana, tema koomika kaitsekiht näib purunematum kui partneritel. See „Petmine” vajaks põhjalikku sissemängimist, et rolle süvitsi avada.
Õisu mõisa nostalgilis-boheemliku hõnguga saalis…
-
Ega see paha ole. Teatrilavastus ei peagi olema parteikongress, parem sirgjooneline populism kui pragmaatiline küünilisus kõrgete ideede varjus. Sotsiaalse ebavõrdsuse kui konfliktiallika esiletoomiseks polnud Tagametsal vaja eriti pingutada, see on Lutsulgi esiplaanil. Aga ikkagi on üks asi, kui rikas peremees vaesele saunaeidele lihtsalt ülekohut teeb, ja hoopis teine, kui Esimene Eesti otse meie silme all laval Teisele kalgilt teatab, et see polegi kapsapead (iseseisvust) ära teeninud,…
-
Christian Römer, olete teinud VAT-teatris varem kolm lavastust: „Jumal on DJ” (2001), „Kolumats” (2003) ja „Meeste varjupaik” (2006). Nüüd on siis neljas kord. Kuidas te VAT-teatriga üksteist leidsite?
Christian Römer: Side VAT-teatriga kinkis mulle veel ühe elu, selle elu kõrval, mida elan Saksmaal. Leidsime üksteist niiviisi, et 1998. aastal korraldasin üht sotsiaalkultuurilise suunitlusega rahvusvahelist teatrifestivali, mille keskmes ühiskonna muutmise teema. Sel ajal, eriti Ida-Saksamaal, oli see valus…
-
Tahtmata mõõta „Gilgameši ehk Igaviku nuppu” „The End’i” (selle loomemeeskonda Jalakas ei kuulunud) esteetiliste valikute järgi (vt minu artiklit TMK 2010, nr 12) – kartuses, et nii muutuks siinne arvustus numbrimaagia, tugevalt läbitöötatud ringjutustuse ja lavaloomulikkuse (mis kõik tegid „The End’ist” väga hea lavastuse) jälgede ajamiseks ega võimaldaks Jalaka lavastuse esteetilistel tõekspidamistel olla piisavalt valjuhäälsed –, olgu vaid öeldud, et kui zoroastrismi valitseb number kuus kui…
