-
Miks inimesed üldse alustasid kooselu, kui üksteiseni jõudmiseks peab sõitma lennukiga? Miks naine ootab nagu loll, millal mees koju tuleb? Kas tal midagi muud polegi teha kui meest oodata ja tema sokke paaridesse sorteerida? Üks tahab raha, teine romantikat. Üks vihkab ninnunännutamist ja teine arvab, et ta on õrn pojeng (refereering laulust „Ninnunännutamine”). Kogu loo jooksul ei juhtugi muud, kui et naine tahab mehelt rohkem tähelepanu,…
-
Andres Dvinjaninov lahkus teatri kunstilise juhi ametist 2006. aastal, päris pikka aega on nuku- ja noorsooteater ilma läbi ajanud. Miks võtsid teatri uue kunstilise juhi otsingud viis aastat aega?
See polnud kergete killast ülesanne, Eestis ei ole nukukunsti õppinud inimesi peaaegu üldse. Rein Agur oli viimane ja nüüd siis alanud hooajast lisandus meie truppi kuus noort näitlejat, kes lõpetasid kevadel Soomes Turu kunstiakadeemias nukukunsti eriala. Nukuteatri stuudio…
-
Seda kontseptuaalset raamistikku toestas peamiselt Andreas W nime ja isikuga seostuv maailmavaateline pürgimus: mõtiskleda väljakutse üle, mille tehnoloogia esitab subjektiivsusele; kirjeldada tehnoloogia süveneva integratsiooniastme tagajärgi sotsiaalsetele protsessidele; uurida ja avastada eksperimentaalselt loovhoovusi ja vabastavaid rakendusvõimalusi, mida uued tehnoloogiad paistavad välja pakkuvat. Sellel ettevõtmisel oli ka vähemalt üks „institutsionaalne agenda”: kõigutada ja murendada sajandivahetuse teatri kivistuma kippunud sõna- või näitlejakesksust, pakkuda prevaleerivale sõnateatri hegemooniale mingi laiema võimaluste…
-
Tekst, mille põhikujund on ilmselt tõukunud Amandus Adamsoni loodud Lydia Toferi tantsivat naist kujutavast hauakujust, seob põnevalt elutantsu ja surmatardumuse (või siis kivikujuliku tardumuse) vahelise pinge. Tantsu ja tardumust näeme korduvalt ka lavastuses, mille tegelasteks lisaks kujurile endale (Maarius Pärn) on kahe tema kuju („Russalka” ja juba mainitud hauakuju) modellid Lydia Tofer (Marilyn Jurman) ja Juuli Roots (Külli Reinumägi), kes kujuri käsu peale liikumatuid poose võtavad,…
-
Kokkulepete kunst oli esindatud ka märksõnades, mida mööda kuraatori ja loomenõukogu oma valiku tegid. Oluline oli: lavastusmeeskond kui tervik ilma nähtava lavastajahierarhiata, vormitundlik väljakutse, protest, jutustamine, erapoolikus. Enamjaolt olid need teemad kõrvaltvaatajale tantsuteostes ka tabatavad. Mis siis eristus, mis tõusis nii võimsaks üldistuseks, mida veel ka aastate pärast meenutada? Zuga ühendatud tantsijate lavalugu pajatas soojas kodukohamurdes ja nostalgilistel nootidel neile, kes on aastaid jälginud Kaja Kannu, …
-
Tõsi, tõlkega juhtus üht-teist kentsakatki. Istusin Tallinna Linnateatri „Keskööpäikest” vaadates kõrvuti välismaalasega, kuulsin, kuidas sünkroontekst tema aparaati jõudis. Kui laval räägiti aga Tartu murret või kanti ette Hamleti setukeelne monoloog, oli aparaat vait. Kahe lavastuse puhul olen siiski veendunud, et välisvaatleja mõistis neid eestlasest palju halvemini. Esiteks Tartu Uue teatri „Peeter Volkonski viimane suudlus”: lisaks Volkonskile ei tea ta ju midagi ka Rein Ojast ning Kalle…
-
Gerda Kordemetsa isaema Marie oli pärit Martna kandist, aga arvatavasti 1925. aastal abiellus ta jõuka talu perepoja Eduard-Aleksandriga ja asus elama Lihula lähistele Hälvati külla. Minu isaema Maria sündis 1898. aastal (seega üheksa aastat enne Mariet) Lihulas, tema lapsepõlv ja noorusaeg möödusid Hälvati külas. Tõsi, selleks ajaks, kui Marie tanu alla sai, elas Maria juba Tallinnas linnainimese elu, aga päris kindlasti käis ta suviti ikka ka…
-
Kõigepealt pean väga heaks laekunud tööde arvu – 74. Üle aasta toimuva näidendivõistluse kohta on see arv tavapärane, mis tähendab, et noorema rahva kiindumus dialoogilismängulisse eneseväljendusse on meeldivalt suur. Muidugi oli osavõtjaid, kes saatsid võistlusse mitu tööd, aga umbes veerandsaja tugevama teksti hulgas kordus autorinimi vist vaid ühel korral. Seejuures domineerisid pigem täispika näidendi mõõtu tekstid. Usun, et luules ja proosas katsetatakse kergemini, näitemängu ettevõtmine eeldab…
-
„Žanrite poolest – hooaeg on kenasti kirju nagu kindamuster,” kinnitas Lennuk. Teatri Kodus (taas)esietendub täna Finn Poulseni lastelugu „Väikese onu saaga”. 24. septembril finišeerub Sadamateatris Taago Tubina lavastatud „Harmooniaga” Mika Myllyaho teatritriloogia – nii „Paanika” kui ka „Kaos” on jätkuvalt Vanemuise mängukavas. 8. oktoobril jõuab Vanemuise väikeses majas draamatrupilt vaatajate ette kontsert-lavastus „Hispaania öö”, lavastaja Jüri Lumiste. 18. novembril esietendub Tanel Jonase käe all Sadamateatris Martin…
-
Kas teatriajaloo tarvis saab fikseerida aja, koha ja – mis kõige tähtsam – põhjuse, millal, kus ja miks otsustasid kandideerida Vanemuise draamajuhi ametisse?
Arvan, et teatriajaloos on see üsna tühine fakt. Ühest inimesest ja tema otsusest ei sõltu teatriajaloos midagi. Võime ju mõelda kui tahes geniaalselt, aga kui selle mõtte taha ei kogune inimesi, siis on see lihtsalt üks mõte, mis kõiksuses hõljub ega muuda maailmas midagi …
