-
Lavastuse juhatab sisse Joseph Wrighti maal „Eksperiment linnuga vaakumpumbas” (1768). See on sisepingest laetud staatilis-misanstseeniline hetk, mis annab märku, et lavaloo aluseks on teema, millega meist kõik kunagi kontakti ei saa – ei suuda ega ka pea seda. Loo kui maja katuseks on teadus aastail 1799 ja 1999; elanikeks need, kes sellesse armunud ja sinna elama kolinud; soojustusmaterjaliks kirg, mida ei saa peale suruda ega kõrvale…
-
Nädal hiljem ehk 11. detsembril esietendub teatri suures saalis Uku Uusbergi autorilavastus „Kuni inglid sekkuvad”. Lavastuses mängivad Märt Avandi, Maria Avdjuško, Mihkel Kabel, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Viire Valdma ja Kristo Viiding. Tegevus toimub ühes vanalinna külalistemajas, Müüritüki tänaval puutuvad kokku täiuslikult erinevad inimesed: ettevõtja, kirjanik, kokk, astrofüüsik, vöörmünder, ema, klaveripoiss, taksojuht, Ahto ja Merike jpt.…
-
Lavastus algab triviaalse kassakomöödia võtmes, kus lavale tuigerdavad pisut nokastanud ja nagu vihuti klišeedeks maalitud turistiportreed. Kui tegu poleks Jordi Calcerani teksti ja Hendrik Toompere lavastusega, võiks siinkohal peaaegu ilmeksimatu täpsusega ennustada, mis saab edasi. Sest täpselt samamoodi algavad miljonid Hollywoodi tüüpi menukomöödiad, kus kõik on šablooni järgi paika arvestatud, ka see, millal publikul on kohustus naerda. Ent mitte Calceranil. Esimene kerge vihje ebakõlale saabub lavale…
-
Olen seda lavastust kirjeldanud oma raamatus „Teatrist” (Ilmamaa, 2002). „Kui uks avati ja rahvas läbi kitsa ava rüsinal ühe Varssavi üliõpilasklubi saali tungis, avanes kummaline vaatepilt. Meile vaatas pinevalt otsa grupp lubivalgete nägudega vanainimesi, kes istusid liikumatult väikestes koolipinkides. Publik trügis kõikjale, tooliread olid ammu täis, vahekäigud samuti, väike nööriga piiratud tegevusplats saali ühes nurgas aina kahanes: järjest juurdetungivad publikuhulgad rõhusid peale.
Algas mäng. Vanakesed hakkasid tummalt…
-
„Õnneliku õhtu” külastajad said muusikaelamuse täienduseks kaasa kaunilt vormistatud vaate Eesti kultuurilukku ja olid pärast etendust mitte ainult õnnelikumad, vaid ka mõnegi huvitava ja olulise teadmise võrra rikkamad. Kontserdikava sidusid tervikuks väga head kommentaarid konferansjeena esinenud Andrus Vaarikult, katkendid Valter Ojakääru levimuusika ajaloo raamatutest ja emakeele eripäraga stiilselt mänglevad, mõjusad ja kaasamõtlemist nõudvad Artur Alliksaare luuletused Anu Lambi ja Elisabet Tamme esituses. Muusikavalik ei koosnenud mitte…
-
Kevadtalvel on oodata kolme uue lavastuse esietendust, neis leiab rakendust kogu Tallinna Linnateatri trupp. Teatri peanäitejuhil Elmo Nüganenil valmib 11. veebruariks esialgu veel pealkirjata lavastus, mille tegemisel on koos trupiga valitud improvisatsiooniline tee. Paavo Piigi kirjutatud „Keti lõpp”, mis esietendub 3. märtsil Taevalaval, on tänapäevane, hõrgu absurdiga vürtsitatud lugu ühe kiirsöögiketi lõpust. Lavastab selle Priit Võigemast. „Keti lõpp” pälvis 2011. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha.
Aleksandr Puškini kaks…
-
David Hare’i näidendi peategelast, inglise teatrinäitlejannat Esmet parafraseerides ütlen kohe alguses, et „see ei ole halb lavastus, seal ei ole halvad näitlejatööd”, seega palun mitte võtta minu otsust hinnanguna näitlejatööle, heli- ja lavakujundusele jm. Nii Tallinna Linnateater kui ka lavastaja Mladen Kiselov on ikka paistnud silma kõrge tööeetika ja nõudlikkuse poolest enese vastu, allahindlust pole tehtud ka seekord. Põhjus, miks ma lavastuse arvustamisest olen loobunud, pole…
-
Kuidas ja kes üldse tuli mõttele võtta ette nii veidra vormi ja sisuga lavastus?
P. P.: Tahtsime midagi sellist ammu teha, aga lavakas õppimise kõrvalt pole ju kunagi aega. Ükskord suvel õlleklaasi taga otsustasime: „Teeme ära!”. Suve lõpul tegime kaks nädalat proove, siis andsime proovietenduse sõpradele, kelle näpunäidete järgi lavastust üsna palju muutsime. Algselt oli see mõeldud ühekordse ettevõtmisena, kuid täna (3. novembril – toim) on juba…
-
Laias laastus on nii ka läinud. Kui juurdunud on aga Tagametsa teater sealse linna- ja maarahva seas, on ilmselgelt omaette küsimus. Selge on see, et Tagametsa postmodernism (see endine) ei mõjunud ega mõju ilmselt paljudele kohalikele teatrisse kutsuvalt. Võib-olla oleks Tagametsa teatriga nii ka meie suuremates linnades, kuid neis linnades oleks peale teatris mitte käiva publiku ka seal käivat publikut. Vaatamata mõningal määral vilistamisest publiku ootustele…
-
Peterburis tõite äsja lavale „Kuningas Leari”?
Leari lugu on toodud XX sajandisse, see leiab aset Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1945 Nõukogude Venemaal. Cordelia ei lähe mitte Prantsuse kuningaga, vaid hoopis Saksa diplomaadiga, kes sõbrustab 1939.-1940. aastal aktiivselt Nõukogude valitsusega. Cordelia läheb sakslastega, kes omakorda tulevad Venemaad sõjaga vabastama. See kutsub esile skandaale ja nördimust. Ei varja, iga näitemäng on mulle väärt võimalus alustada arutelu ja vaidlust. Loomulikult…
