-
Kuidas ja kes üldse tuli mõttele võtta ette nii veidra vormi ja sisuga lavastus?
P. P.: Tahtsime midagi sellist ammu teha, aga lavakas õppimise kõrvalt pole ju kunagi aega. Ükskord suvel õlleklaasi taga otsustasime: „Teeme ära!”. Suve lõpul tegime kaks nädalat proove, siis andsime proovietenduse sõpradele, kelle näpunäidete järgi lavastust üsna palju muutsime. Algselt oli see mõeldud ühekordse ettevõtmisena, kuid täna (3. novembril – toim) on juba…
-
Laias laastus on nii ka läinud. Kui juurdunud on aga Tagametsa teater sealse linna- ja maarahva seas, on ilmselgelt omaette küsimus. Selge on see, et Tagametsa postmodernism (see endine) ei mõjunud ega mõju ilmselt paljudele kohalikele teatrisse kutsuvalt. Võib-olla oleks Tagametsa teatriga nii ka meie suuremates linnades, kuid neis linnades oleks peale teatris mitte käiva publiku ka seal käivat publikut. Vaatamata mõningal määral vilistamisest publiku ootustele…
-
Peterburis tõite äsja lavale „Kuningas Leari”?
Leari lugu on toodud XX sajandisse, see leiab aset Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1945 Nõukogude Venemaal. Cordelia ei lähe mitte Prantsuse kuningaga, vaid hoopis Saksa diplomaadiga, kes sõbrustab 1939.-1940. aastal aktiivselt Nõukogude valitsusega. Cordelia läheb sakslastega, kes omakorda tulevad Venemaad sõjaga vabastama. See kutsub esile skandaale ja nördimust. Ei varja, iga näitemäng on mulle väärt võimalus alustada arutelu ja vaidlust. Loomulikult…
-
Raido Mägi on oma tööle pühendunud tantsuõpetaja, kes õpetab Viljandi kultuuriakadeemias juba 13 aastat ja on tugevalt mõjutanud eesti noorte tantsuõpetajate põlvkonda. Akadeemias kontaktimprovisatsioonija kompositsioonitunde andes on ta suunanäitaja noorte põlvkonna mõtte- ja maailmavaate kujunemisel.
„Kindlalt võib väita, et Raido Mägi on üks akadeemia tantsukunsti õppekava tugisambaid. Oma vaiksel, mitte esiletükkival moel on ta alati kohal, ta on oma selge arvamusega, kuid seda mitte peale suruv õpetaja.…
-
Nagu pealkirigi ütleb, määrab näitemängu päris tähenduse kohavaim, nii oleks „Oma saart” üpris raske ette kujutada mõne mandriteatri repertuaaris. Koos Lennuki eelmiste näidenditega „Igavene kapten” (lavastaja Kalju Komissarov, 2009) ja „Vares” (Jüri Tuuliku romaani põhjal, lavastaja Raivo Trass, 2009) moodustab „Oma saar” Kuressaare Linnateatris omanäolise meretaguse triloogia. Hingesugulus „Varesega” on eriti tajutav.
Leidsin Aadu Hindi „Oma saare” raamaturiiulist: kirjastus Eesti Raamat, 1977, Evald Okase illustratsioonid, Hindi autogrammgi…
-
Õnneks on valitsuse tegevuskavas kirjas Eesti kultuuripoliitika 2020. aastani ulatuvate arengusuundade ettevalmistamine eesmärgiga saata need 2013. aasta alguses riigikokku arutlusele. Kultuuriministeerium on selle protsessiga ka alustanud. Esimese sammuna tegid ministeeriumi nõunikud kokkuvõtte senises dokumendis – Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes (1998) ja selle juurde kinnistunud tollase valitsuse tegevuskavas2 – seatud eesmärkide saavutamise kohta. Tulemused on kõigile kättesaadavad võrguaadressil www.kultuuripoliitika. ee. Selle aruande etenduskunste puudutav osa ongi praeguse…
-
On teada, et Severjanin oli väga musikaalne (kitarri ta vist siiski ei mänginud, kuigi Igori osatäitja Timur Ilikajev lavastuses seda teeb) ja tema värsside helisevast lummusest said omal ajal innustust mitmed eesti luuletajad. Severjanin ise tõlkis eesti luuletajate teoseid vene keelde, viies nende loomingu seeläbi maailma „laiemasse ringi”. Paraku ei vallanud poeet üldse eesti keelt ega suvatsenud tõelise „maailmakodanikuna” seda ka õppida. Tema tõlked valmisid eestlannast…
-
„Ulgumerel” on žanri poolest poliitiline satiir, sellel pole otsest üldinimlikkuse, sedaviisi siis ka ajastuväliste või ajastuüleste probleemide käsitlemise pretensiooni, aga ometi kukub see kuidagi tahtmatult hästi välja. Tolleaegne sotsiaalpoliitiline mõtlemine pendeldas ja tegi uperpalle demokratismi ja totalitarismi vahel, komme, mis oli pärit juba XX sajandi algusest. Mrożeki nagu kõigi tolle aja inimeste pagas on meile mõneti hoomamatu: suur sõda, demokratismi kriis 1930. aastate Euroopas, natsismi ja…
-
Puutepunktid, olgu või põgusad ja haprad, on enamikul olemas. Tuleb tunnistada, kooliteatris ma mänginud ei ole – kui jätta kõrvale keskkoolis näitlejast kõnetehnikaõpetaja Ellen Alaküla lavastatud Raimond Kaugveri kooliteemaline näidend –, küll aga oli mul näitlemises üpriski andekas pinginaaber Lauri (hüüdnimega Keeks), kes käis Maret Oomeri juhendatud Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee teatris koos Ene-Liis Semperi, Tamur Tohveri, Tarvo Kralli ja teiste praeguste kutseliste teatritegijatega. Nende…
-
Eesti lasteteatri mitmekesisust käsitledes pööran eelkõige tähelepanu lasterepertuaarile ja eri lavastusliikidele. Esmapilk statistikale näitab, nagu olekski meil mitmekesisusega kõik korras, on ju uuslavastuste hulk aasta kohta vaikselt kasvanud. Kõige vähem uuslavastusi esietendus lastele 2006. aastal – 24, 2010. aastal oli neid juba 34, vahepealsetel aastatel 29–32. Kogu repertuaari arvesse võttes on igal aastal mängitud lastele keskmiselt 87 lavastust (2005. – 2010. aasta andmete põhjal). Ka lavastusliigid…
