-
Näidend viib tagasi 1946. aasta Berliini. See polnud ajaloos just helge aeg. Kas tegemist on pigem süngemapoolse lavastusega?
Urmas Lennuk, „Kontserdi diktaatorile” lavastaja: Mulle oli selle näidendi teksti puhul kõige kohutavam selles peituva sünguse ja masendavuse tajumine. Intelligentse eurooplasena on Ronald Harwood suunanud oma näitemängu kätte maksma Ameerika ohvitserile, kes kuulab selles loos üle maailmakuulsat dirigenti Wilhelm Furtwänglerit. Mind eriti ei paelunud mõte, et pean koos trupiga…
-
Sõda on läbi ning uurimist viib läbi ameeriklasest major, kelle töö kahtlustatavaga annab aga üsna pea aimu, et talle pole oluline leida süüdlast, vaid peamiseks kujuneb võimalus end välja elada. Näidendis ei jõuta kuskile, see pole isegi ka nagu eesmärk, kõik taandub väikesele inimesele sülle langenud võimupositsiooniga laamendamisele. Furtwängler esindab näidendis isikut, kes usub, et „võidelda tuleb seestpoolt, mitte väljast” ning sellel põhjusel ei keeldunud ta…
-
Olgugi et etenduses ei räägitud sõnagi, vaid tehti selle asemel tantsunumbreid ja püüdlikku „kujundujumist”, oli see liiga klišeelik. Aga ma saan aru, et ma pole sihtgrupp. Esiteks tunduvad mulle sellised suhtemustrid, mida „Klapis” läbi mängitakse, pärit kusagilt sellisest maailmast, kus ma pole käinud (tegelikult: naisteajakirju olen ma lugenud, Perekooli foorumis olen käinud, USA romantilisi komöödiaid vaadanud, aga reaalis – mhmm), ja teiseks olen ma vist liiga…
-
Kuidas etenduskunstide ekspordi edendamine välja hakkab nägema? Millele raha kulutate?
Oluline on luua tugistruktuur, seega on suur osa tegevusest seotud eesti etenduskunstide turustamisega. Plaanis on katusbrändi väljatöötamine, seda toetavate materjalide, nii paberkandjal kui ka veebipõhiste valmistamine ning sellega paralleelselt on suur osa projekti eelarvest mõeldud välisprodutsentide kutsumiseks Eestisse. Viimase osas teeme koostööd vastavalt sõna- ja tantsuteatri ülevaatefestivalidega „Draama” ja „Uus tants”. Lisaks kõigele alustame ka ettevõtluskoolitustega: meie…
-
Reaalsetel isikutel, sündmustel ja tekstidel (autentsed intervjuud) põhineva lavastuse käsitlemine eeldab ilmselt ka kiirülevaadet taustast. 2005. aasta 13. novembril tapeti päise päeva ajal Peterburi ühe keskväljaku ääres raamatupoe ees 20aastane tudeng Timur Katšarov. Viie noahaavaga lõppenud fataalne ekstsess oli tugevalt poliitilise märgiga akt: Timur oli antifašistliku noorteühenduse aktiivne liige, ründajad esindasid paremäärmuslikku grupeeringut. Muidugi tekitas juhtum piisavalt ažiotaaži, Timurist sai üleöö kangelane, valmis rohkem kui kolme…
-
Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo „Toominga teatriusk” („Teatralnaja vera Toominga”), kus sõna „usk” tähendas just seda, mida see…
-
Kolmandaks: „Ujuda selles jões” tekitab rea assotsiatsioone Normeti kui õpetaja ja koolijuhi tegutsemise ja õpetamisega, lavakooli juhtimise ja töölaadiga. Sellest raamatust ei saa rääkida Normeti pedagoogi- ja lavakooli juhi tööst lahus. Kakskümmend aastat pühendunud ja tulemuslikku tööd, nagu see on olnud nähtav eesti teatrihariduse ja -kunsti taustal, väljendunud diplomilavastustes ja seal mänginute rollides, samuti kooli lõpetanute hilisemates loomeaktides. Kooli võib juhtida mitut moodi, igal juhil oma…
-
Ülle Lichtfeldti Anett on komandeeringust naastes kui elujõust joovastunud abielunaine, kes aga enne reisi oli tõenäoliselt vaid tavapäraste tegemiste saatel vaikselt õhtusse kulgev laste ema. Kõik oli turvaline ja hästi, aga juba ammu mitte väga hästi. Mees ei tunne reisilt naasnud naist enam ära: manitsevate, enesest välja paisatud etteheitehüüatuste „Anett!” saatel osutab ta pahameelele, mõistmatusele ja uskmatusele. Ent naine on entusiastlikult kõigutamatu ja seisab justkui helge…
-
Pepeljajev monteerib etteantud loo lahti, mängib sellega, vabastab selle kronoloogilisuse koormast ja heidab vaatajate ette kogumi, mitte terviku. Kogum koosneb variantidest ja kordustest, tagasitulekutest ja edasihüpetest. Pepeljajevi mäng variatsioonidel võimaldab kompleksset kogemust, vaataja endaga haakuvad esituse eri nüansid, need jälle suhestuvad loo teiste juppidega omamoodi. Alati jääb midagi ka adumata. Vaataja kogemus moodustub reaktsioonina nii sellele, mis on loomuomane, sellele, mis näib tuttav, kui ka sellele,…
-
Hea teatri auhinna vääriline on Raugi süvenenud pühendumine Kuressaare teatri oma näo kujundamisel. Ta on toonud teatrisse isikupärase ja allahindluseta repertuaari, kus Saaremaa oma lugude kõrval nõudlik maailmaklassika ja tänapäevadramaturgia. Samuti on märgata töö- ja mängurõõmu tagasitoomist ja hoidmist teatriperes. Kaasatakse põnevaid külalisnäitlejaid ja -lavastajaid, kes moodustavad loominguliselt särtsakaid kooslusi. Kuressaare teatri Eesti kultuurimaastikule trügimist näitab ka 2011. aastal pälvitud teatriaasta auhind: Guido Kanguri meeskõrvalosa auhind…
