-
Interpretatsioon ei pea olema üksnes vahendamine, vaid ka millegi uue loomine – kuigi, loomulikult eelistan seda, et klassikalise teksti pinnalt tõukudes ei minda sellest päriselt irdu, et tuntakse pärandi suhtes vastutust. Samuti on igati kiiduväärt, et eesti teatris vaadatakse nõnda palju ja järjekindlalt klassika – ning mitte ainult draamatekstide, vaid ka proosa – suunas. Seda enam, et suurem osa klassikalisest proosast pole vahest mõeldud teatrilavale, kuigi…
-
Kui etendused peale hakkavad ja edenevad, siis võib toodud definitsiooni tõlgendada nii, et igasugune olend (loom, lind, taim?), kes on saanud oma eksistentsist teadlikuks, kvalifitseerub inimeseks. Kes aga ei ole saanud, ei ole inimene, vaid hoopis mingisugune muu asi, nt arhitekt, blond, linnapea, koer vms. „Asi” ei ole muidugi alati negatiivne määratlus, enamasti olemegi me ju pööratud kellegi poole asjalikult, mitte aga inimesena. Eelkõige paistame välja…
-
12. aprillil, Raadioteatri asutaja Felix Moori (1903–1955) sünniaastapäeval anti esmakordselt välja F elix Moori nimeline tänuauhind tunnustuseks missioonitundliku loova töö eest eestikeelse kultuuri hoidmisel ja jäädvustamisel. Auhinna esimene laureaat on Eesti Raadio kauaaegne toonmeister Hannes Valdma (1944–2008), kes sai auhinna postuumselt. Kogu elu Eesti Raadios töötanud Valdma oli oma ajastus sama unikaalne nähtus nagu möödunud sajandi esimesel poolel Felix Moor. Valdma oli kompromissitult audiokunstile pühendunud, andekas…
-
Norra päritolu, ent viimasel ajal Eestis tegutseva koreograafi Kenneth Flaki tantsulavastus „The Chinese Room” („Hiina tuba”), mis aprilli alguses etendus esimest korda Eestis, harutab lahti küsimuste pundart, mille moodustab tehnoloogia, teadvuse ja keha kolmnurk. Iseenesest pole selles temaatikas suurt midagi uut. Liikuva keha ja tehnoloogia suhteid on eesti uuemas tantsus proovile pandud varemgi (nt Taavet Jansen, Saša Pepeljajev, Henri Hütt), muust maailmast rääkimata. Sellest hoolimata on…
-
I pilt
Mängib ikka veel lugu sellest, kuidas kõik, mida me vajame, on armastus. Sellega publiku tšakrad avatud, saabub lavale neli näitlejat. Neil on just lõppenud etendus, nad on rahul ja rõõmsad. Kiirustamata ja edvistamata vahetatakse riided. Siit järgmine üllatav ja kogu etenduse vältel korduma kippuv emotsioon, üldse mitte teatrikriitikulik ega isegi teatriarmastajalik: „Aah, tahan seda džemprit/kleiti/vesti/pükse/kingi!!!” Ei tea, kas niimoodi karjatada on teatris (veel vähem Sirbis)…
-
Ingmar Bergmani ühe lemmiknäitleja Erland Josephsoni näidendis räägitakse „Ohverduse” ühest võtteööst. Millised olulisemad teemad kerkivad sellest ööst esile?
Tarkovski oli väga kompromissitu ja kõik see põhjustas rootslastele palju peavalu. Õige valguse ootamisest on juttu ka meie lavastuses. Rootsis sellist asja ei tuntud, iga võttetund maksis, oldi harjutud lugema väärtuslikke Rootsi kroone, mitte aga mõtlema kunstilistele kujunditele. Mingis mõttes on see lavastus kahe mentaliteedi kokkupõrkest, sellest, kuidas rootslased…
-
Tšehhovi minimalismis kütkestab ja teeb rahutuks üldistusjõud, triviaalsuse kaitsekihi all ootamatult liigahtav saatuslikkus. Avanovellist „Õnnepojuke” jääb kripeldama küsimusi, kuivõrd saab inimlaps ise valida oma eluteekonna suunda, kui suhteline ja üürikene võib olla õnnetunne, kui hõlpsasti lüüakse segi turvaline „šablooni järgi elamine”. Selleks pole üldse vaja sattuda mastaapsemasse katastroofi, elu koosnebki pisiavariidest, jaburatest äpardustest, kus hädapiduri tõmbamine rongi ei peata, küll aga oleneb mõndagi juhuslike reisikaaslaste sõbralikkusest.…
-
Et kõik on seekord nii hästi välja tulnud, siis seda kindlasti tänu näidendi universaalsusele. Peateemaks on inimsuhted, mingisugust propagandat või tendentslikkust ei kohta. Näiliselt naeruvääristatakse küll defitsiidi ja välismaa kaupade tagaajamist, aga sama hästi võib seda võtta kriitikana korra vastu, mis nii ebaloomulikku iha peale sundis. Tüüpiliselt nõukogulik on näidendis aga see, kuidas ametiühing tunneb end vastutavana, et üks selle liige, abielus ja mitmekordne ema, armub…
-
Surmast ei saa Lorca loomingust rääkides tõesti kuidagi mööda hiilida: see kordub sümboli, teema või kõike elusat paratamatult saatva kaaslasena poeesias ja draamas. Nii luuletaja kui ka näitekirjanikuna iseloomustas teda erootilis-lüüriline hoiak ning XX sajandi alguse loovisikuna ei jäänud talle kaugeks ka sürrealism. Siiski ei saa tema loomingut vaadelda vaid ühe kunstivoolu kontekstis: sürrealistlike meeleolude kokkusegamisel südamelähedase hispaania folklooriga kujuneski tema mõnevõrra ilutsev ja õrn, ent…
-
Esmane ja silmapaistvaim on selle lavastuse puhul aga hoopis kunstnikutöö. Laura Pählapuu on loonud selle kauni paiga: üleelusuurused kiletagused lilled ning tõepoolest läbimõeldud ja tekstisümbolismiga ääretult intiimseisse suhteisse astuvad kostüümid on vaatamist väärt, köidavad tähelepanu ja koguni konkureerivad intrigeerivalt lavalolijatega. Vahel jääb mulje, et kostüüm võidabki selle võitluse, mida näitleja on asunud temaga visalt pidama. Riietusest väänatakse välja maksimum ning koostöö osutub viljakamaks, kui oleks võinud…
