-
Seega on ühed ukse taga ja teised sees, kusjuures võimatu on otsustada, kummal pool on parem. Mehe ja Naise eesmärk on küll formaalselt täidetud, kuid B-e, S-i ja N-i suures ja siiras peo-ootuses on rohkem optimismi. Nad on nagu lasteks jäänud täiskasvanud, esimesed seevastu varavananenud, kuigi aastatelt noored inimesed (see käib ka Võõra kohta). „Tahaks üksi, omaette olla!” soovivad ühed. „Mis elu see on? Ilma peota?”…
-
Kenneth Flaki „Jumalate juures” on Põhjala jumalaid uurivate tantsulavastuste sarjas juba õige mitmes (tema blogi arvestuses kannab see järjekorranumbrit neli): seekord olid vaatluse all Odin, Thor, Loke ja lõpuks ka jumalate hukk ehk Ragnarök, mis võiks viidata, et see jääb ka viimaseks. Mõtlemapanev, et Põhjamaade kangelased ja jumalad on lääne kultuuris jälle olulised tegelased: mõelgem kas või Wagneri ooperite lavastustele Estonias ja New Yorgi METis (mis…
-
Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpilisemaid sõltuvusi, millega keeruline piiri pidada: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahtiütlemine: Andrew peab sinnapaika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud siseruumi. Ta peab tõmbama koomale oma isiku, nii et tühjaks jäänud koha täidab nukk, millest saab näitleja orgaaniline osa, ihuliige, mis…
-
Minimalistlikult kujundatud laval heleda vaibaruudu sees saavad kokku tegelased Keegi A (Kristel Leesmend), Keegi B (Leino Rei) ja Keegi C (Mart Aas), kes teavad, et nad üksteist tunnevad, et on lähedased, ent ei mäleta, kus või kuidas nad kohtusid, õigupoolest ei mäleta nad iseenda nime ega ametitki. Kuid lahkuminegi näib võimatu enne, kui see müsteerium saab lahendatud. Absurdikirjandusest tuttav situatsioon? Beckettlikku pinget või kafkalikku segadust siiski…
-
Vaadakem hoopis sarnasusi. Mõlemat teatrit seob ühelaadne institutsionaalne modus vivendi – mõlema keskmeks on kunstilise juhi valitud trupp. Selle trupi liikmed ei ole kokku saanud juhuslikult, nad jagavad kunstilise juhi maitseotsustusi ja on vaikimisi kokku leppinud, milliste mängulaadide vastu tuntakse rohkem huvi. See aastatepikkuse ja järjepideva ühistöö võimalus on võib-olla repertuaariteatri suurim pluss ning võib öelda, et Eestis on Elmo Nüganen suutnud Tallinna Linnateatris seda kõige…
-
Samal ajal kirjutasin lavastusele „Kosjakased 2” Dostojevski „Idioodi” ainetel „surematut” käsikirja. Vaatasin, mul on käepärast võtta hea prototüüp, kes meenutab vürst Mõškinit, ent erinevalt Mõškinist saab ka eluga hakkama. 1991. aasta kevadel tuli Ugalas välja fantastiline lavastus „Armastus kolme apelsini vastu”. Sain rõdult proove jälgida ning näha, kuidas Elmo seda teeb. Järgmistel aastatel vaatasin nii palju „Apelsinide” etendusi, kui sain. Mulle oli teater tookord pisut tume…
-
Tšehhovi ja „Kolme õe” kontekstis tavatsetakse meil ikka rääkida Šapiro 1973. aasta lavastusest Eesti Draamateatris. Selles ülikiidetud lavastuses olla olnud see „õige tšehhovlikkus”. Vaielda selle tõdemusega ei taha ega saagi, ei aita meid selles ka videosalvestus (v.a näitlejatööde hindamisel). Põhiküsimus on niisiis see, kuidas lavastada tänapäeval seda „õiget tšehhovlikkust” ning teha seda nii, et lavastus mitte ainult ei kõneta nüüdisaega, vaid on ka ise nüüdisaegne. Seejuures…
-
Teisena astus ette festivali viimaste aastate publiku lemmik Altermanni näitemängutrupp. 2008. aastast tegutsev Tartu asjaarmastajate seltskond kasvas välja foorumteatri ja impromängude pealt. Viljandisse tuldi ekstra festivaliks valminud lavastusega „Inerts”, kirjade järgi on selle lavastaja Mirja Meriste ja autor John Doe (nii kutsutakse Ameerika mandril näiteks tuvastamata mehe laipa). Kuna trupp töötab ühisloomes ning teemaks oli valitud krimka, oligi tegemist nii tuvastamata autori kui ka laiba tuvastamisega.…
-
On ka võimalus kasutada lavastusdramaturgi, kes sekkub nii „lause sisepingete mänguväljal” kui on lavastajale ka lavastuskontseptsiooni osas kaasamõtleja. Lavastusdramaturgi kasutamine pole Eestis uus nähtus, teda pole lihtsalt alati nõnda nimetatud. Lavastajal võib olla abiks keegi trupist või ka väljastpoolt, kes abistab laval toimuva kohta tagasiside saamisel ja kes võtab seega publikupositsiooni. Toimub nn suure pildi analüüs. Tööks lavastuse detailidega oleks aga igati kohane kasutada kogu protsessi…
-
Millest nominentide nimekiri meile sellel aastal siis sosistab? Kindlasti ei kavatse ma haarata leivapalukest Igor Mangi koheva habemega raamistatud suult, ent kui siiski proovida natuke ennustamist, võib kogemuste põhjal vist oletada: kui lavastust on juba mainitud kolmes-neljas või koguni viies kategoorias, siis teatripäevapeol on asjaosalistel ikka vähemalt korra põhjust samme lava poole seada. Sedapidi võttes on auhinnažürii 2011. aasta eesti sõnateatrist tõstnud esile Von Krahli teatri…
