-
4. – 7. juulini toimub Rakveres XII rahvusvaheline teatrifestival „Baltoscandal”. Nelja juulipäeva jooksul näeb sealses linnaruumis ja lavadel 18 lavastust, performance’it ja installatsiooni tänapäeva etenduskunstnikelt üle maailma.
Kas seekordsele „Baltoscandalile” ja selle esinejatele saab leida mingi ühisnimetaja, peateema?
Anne-Ly Sova, Rakvere teatri dramaturg: Tegelikult väga ei saa. „Baltoscandaliga“ on olnud ikka nii, et seda ühisnimetajat või teemat ei ole enne festivali lõppu olemaski. Alles pärast festivali jäävad korraldajad…
-
See ei tähenda, et ma ei oska või ei taha hinnata head psühholoogilist teatrit. Psühholoogilise teatri osatähtsus võib meil olla proportsioonist väljas, aga kui seda tehakse hästi, ei ole mul midagi santi öelda. „Maria eri” on lavastatud psühholoogilises võtmes ja tulemus on täiesti korralik, puuduvad kõik psühholoogilisele teatrile iseloomulikud hädad. Ei ole üleliigset „ühte kolmandikku”, mis krooniliselt esineb riigiteatrites ja mis muudab sealsed lavastused mingiks venivaks…
-
See, et „küpse naise ihulikku ilu” demonstreeritakse „Kalendritüdrukutes” vaid sekundiks-paariks ning üsna kitsas fookuses, näitab aga lavastaja professionaalsust ja head kunstimaitset. Tõeline kunst peabki jätma vaatajale rikkalikud võimalused koduteel edasi mõelda, jääma nii-öelda „hinges edasi kõlama”.
Kamp naisi, kes astub leukeemia vastu oma topless-fotode kalendriga, pole siinses kultuuripildis siiski teab mis uudis: täpselt samal moel kogus endale enne Pekingi olümpiat raha Läti korvpallinaiskond. Ja paljaid naisi võib…
-
Kui vaadata lavastust ühiskonnakriitilisest aspektist ja läbi eksistentsiaalse prisma, võib märgata, et 120 aasta taguse aja ja tänapäeva vahel ei haigutagi nii üüratu kuristik. „Kevade ärkamine” on noore elluastuva inimese (seksuaalse) kujunemise lugu, mille põhiprobleemistiku moodustab rikkumata noore esmane kokkupuude ühiskonna võltsmoraaliga, inimese loomulike, bioloogiliste vajaduste kokkupõrge sotsiaalse keskkonna peale surutud normide ja üldiselt aktsepteeritud „väärtustega”. Õigupoolest on selline teemakäsitlus kõlanud aktuaalsena igal ajastul ja vaevalt…
-
„Nähtamatu maja” lavastuses Endla küünis pole nähtamatu mitte ainult maja. Maja ise on seal tõesti nähtamatu (nii lava- kui ka helikujundus on Andres Noormetsalt), ent olulisemad nähtamatud seosed ja sidemed tekivad hoopis mujal. Ilmselt oleksin näidendi autori Tiina Laanemi suhtes ülekohtune, kui jätaksin märkamata kirjandusliku alusmaterjali olulisuse. Mul küll ei õnnestunud näidendi tekstiga tutvuda, kindlasti on see aga suur edasiminek, võrreldes Ugalas ülemöödunud aastal suvelavastusena tehtud…
-
Seepärast käsitlen „Sinikaid” kui vaimset terrorit ja psühholoogilise piinamise eriti rafineeritud vahendit. Terroristid on populaarsed: nad laiutavad uudistes ja esikaantel, terroriste kuulatakse, nendega arvestatakse – kui paar laksu on ära käinud, võtab ühiskond, eriti kunstimaailm, kohe terroristidele vastuvõetava suuna. Terror on ainus, millel on tänapäeval kaalu. Kes endast natukenegi lugu peab, see ka teisi terroriseerib. Elame maailmas, kus kõik terroriseerivad kõiki: feministid šoviniste, islamistid karikaturiste, pankurid…
-
Kõnealust lavastust saab vaadelda mõlema instseneerimisvõimaluse näitena, vaatamata näiliselt selle nn lihtsustava lähenemise kasuks rääkivale tõsiasjale, et laval on keskmesse asetatud meestegelane, liblikapüüdjast ahistaja Ferdinand, rõhutades nii alguses kui ka lõpus kangelase teatrispetsiifilist kreedot, et „igal lool on kaks poolt”. Niisiis, kas tegemist on Ferdinandi apoloogiaga? Ja kui ongi, siis kas see tuleneb ennekõike režiikontseptsioonist, näitlejate mängust koos nende lõpuni defineerimatu lavavõluga või mingil paratamatul moel…
-
Ent selleks, et see põhiteos saaks kunagi täies põhjalikkuses ja väärikuses sündida (ma ei pea silmas mingit lamedat elulooraamatut, mille ilmutamisega ei oleks Elmo Nüganen ilmselt ka ise nõus, vaid ikka midagi tummisemat, rohkem teatritööle ja minimaalselt eraelule keskendatut), peab enne olema ilmunud küllaldane kogus sellekohast kirjasõna – mälestusi ja mälestuste mälestusi ning sekka arutlusi-mõtteavaldusi –, et tulevase teose autor(e)il oleks karkass, millele toetuda, kivi, millele…
-
Eesti teatrivaatajailegi tuntud Gob Squadi (läinud suvel nägi Põhuteatris nende lavastust „Kitchen” – „Köök”) ja CAMPO koostöös valminud lavastuses mängivad lapsed läbi inimese kogu eluea: nad alustavad oma tegelikust vanusest, mis jääb kaheksa kuni neljateistkümne eluaasta vahele, seejärel jõuab seitsmik 20ndatesse, 40ndatesse ning lõpuks 70ndatesse eluaastatesse.* Kogu ettevõtmist koordineerib inglise keelt kõnelev naishääl, mis esitab lastele küsimusi ja suunab nende tegevust.
Hääl: „Mida sa saad teha nüüd,…
-
Pinget loova dramaturgilise võttena annabki Friel selles loos vaatajaile kõigepealt Michaeli suu läbi kuulda, kuidas kõik lõpuks läks, ning alles seejärel pöördume tagasi tollesse suvesse, kui kõik oli veel hästi, või enamvähem hästi; kui oli veel lootust, kui oli veel nii kerge leida lohutust, sest raadio mängis ja sealt tuli tantsumuusikat. Tantsimine, selle kasvamine joovastavaks enda väljaelamiseks, on ilmselt selle näidendi kõige olulisem dramaturgiline element.
Tantsimine on…
