-
Mõnusa huumori poolest võistles selle nelikuga duo ehk siis Tabea Martini lavastatud „Duet for Two Dancers” („Duett kahele tantsijale”), mis oli ühtlasi festivali lõpulavastus. Kakskümmend minutit tantsu üle ilkumist osutus (mitte nii paradoksaalsel kombel) üheks kõige rohkem tantsu sisaldanud etenduseks. Kaks meest ironiseerisid (nüüdis)tantsu klišeeliikumiste üle, vallates neid suurepäraselt. Sügavamat sisu ehk ei maksnud taga otsida, aga eks selles oligi nii selle lavastuse kui ka „A…
-
Alati aitavad teatrisündmusele kaasa teatrivälised rõhutused: olgu siis eriline mängupaik või ootamatud manipulatsioonid publikuga (paigutus, kaasamine, gurmeetoidu pakkumine või siis üleskutse tuua teatrisse põllukive – see viimane kaasneb kõnesoleva lavastusega). Seejuures annab see ka teatud eelhäälestuse publikule, keda oodatakse – seegi rõhutab praegusel juhul maamehelikkust (kellel teisel siis kive veel kodus põllul vedeleb?)5 ja tõsimeelsust.
Kunstniku kujundatud lavapilt, valgustus, osaliste staatilisus rõhutab samuti seda, et tegelikult aetakse…
-
Ilmselt ongi kirjanduses ning teatri- ja filmikunstis palju ekspluateeritud „suletud ruum ja piirsituatsioon” (eks suletud ruum olegi piirsituatsioon ning situatsioon omakorda vajab tekkimiseks enamasti elusolendit) ning sellisest komplektist tingitud (surma)hirm ja sellest võrsuvad tõehetked, valikud ja otsused inimese põhiolemuse näitamisel kõige efektiivsemad. Eesti teatrilaval debüteeriv staažikas ja tunnustatud soome dramaturg ja õppejõud Laura Ruohonen viib oma näidendis tühjale saarele kaks naist, kelle ülesanne on omavahelise verbaalse…
-
Lavastuse kujundus toetub suuresti looduskeskkonnale, mis tagab loomulikku atmosfääri. Kuivõrd oli võimalik kasutada sealset (tehis)looduslikku ruumi ja millisel määral tuli sellele ise uut juurde konstrueerida?
Kaponiir meenutab oma kujult lavaruumi koos rõhutatud perspektiiviga. Seejuures on see ehitatud kaldenurga all, nii et saab kõndida mööda seinu. Külgseinad, aksid põõsaste kujul ja horisont – kõik oli olemas ja loodusel juba väga osavalt viimistletud. Mida veel tahta! Seega, konstrueerida tuli…
-
Tartu Uue teatri lavastust „Naised valitsevad maailma” käisin vaatamas viimasel etendusel, mis lõpetas minu puhul juhuslikult tekkinud triloogia: samal nädalavahetusel olin varem kuulanud Birgitta festivalil Mozarti ooperit „Don Giovanni” ning lugenud Mihhail Artsõbaševi lühiromaani „Naine, nagu ta seal seisis”, kus räägitakse samuti maskuliinse libiido ja mõtteviisi rikutud harmooniast feminiinses maailmas. Pärast etenduse lõppu oma konte vanalt Raadi lennuväljalt Tartu südalinna poole vedades tundsin, et toimik on…
-
Teatrilavastuse loomine võtab tohutult aega. Kas olete kogu suve nagu koopaoravad maa all elanud? Nali naljaks – kuidas on tegelikult sellistes tingimustes teatrit teha?
Meil on üks orav küll, keda toidame, kui maa peale puhkama tuleme. Tegelikult kulgeb tööprotsess tohutult aeglaselt, sest maa all on teistmoodi reeglid: näiteks valguse vähesus ja tunne, et oled muust maailmast ära lõigatud. Ega sellises ekstreemses keskkonnas tundide kaupa töötada saagi. Ideed…
-
Ugala „Ööhaigrut” vaatamas käies oli meil kaasas auto ja ka sihtkohaks igati ontlik paik: Olustvere mõis Sakala kõrgustiku nõlvadel. Kuna soo- ning saarerännakuid tsivilisatsiooni piirimail polnud seekord tarvis sooritada, siis võttis teatriskäik aega vaid üheksa tundi. Lõuna poole sõites juhtus ime: nägime tee ääres väga lähedalt haigrut (mitte küll öö-, vaid tavalist, „päevahaigrut”), kes automürast häirituna graatsiliselt lendu tõusis. Tagasi sõites nägime üht elusat ja palju…
-
Probleem sai alguse juba tekstist. Mart Kivastiku näidendite austajale valmistab „Viimane Dracula” tõsise pettumuse. Võrdlusena tuleb meelde millenniumivahetuseks Vanemuises lavale jõudnud „Vaim” (lavastaja Tiit Palu), mis mõjus oma jantlikkuses sama jampslikuna, kuid mis on siiski vaid õnnetu erand Kivastiku tekstide seas. Aga ka Emajõe Suveteatris etendunud lugu noore parteilase Silveri broileristumise protsessist ja sulni südamega verevajajast Draculast moodustasid ebamugava naabruse. Kuigi tegemist oli tänuväärt püüdega olla…
-
Õnnepalu „Vennas” köitiski osalt tänu ehedale hiiu keelele. Tegu on monoloogivormis kirinäidendiga: üks osapool ehk siinolija, üks kahest vennast, on Hiiumaal, teine vendadest Ameerikas. Tegevusaeg hõlmab aastaid 1919–1939 (epiloogis ka 1967), mistõttu kahe venna elulugu laotub laiali küllalt avarates piirides. Kuna suur osa tekstist on autentne, põhineb reaalsel kirjavahetusel, siis ristuvad näidendis dokumentaalne ja fiktiivne alge. Nagu möönis ka autor ise, siis peaks teksti lavastamiseks olema…
-
Pihtimuslikumad lavastused toovad selgelt esile rolli „mina” kahetise loomuse: see on ühtaegu nii monoloogiline kui ka dialoogiline. Paralleele pihtimisega pole ilmselt raske leida: pihtimine on monoloogiline, ent seejuures – partneri olemasolu tõttu – ka dialoogiline. Vene semiootik ja kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on tõdenud, et alles ennast väljapoole (praegusel juhul – publikule) avades on võimalik suhtuda iseendasse tõeliselt dialoogiliselt.
„Monomaffia” festival koosnes sellel aastal mitmest osast: põhiprogrammi kõrval…
